Kaks Lapimaad: ettekujutus ja elu

Läänepoolsest Lapimaast, mille on omavahel ära jaganud Norra ja Rootsi kroon ning Soome Vabariik, on keeruline kirjutada. Igaüks teab ju, milline on tema ettekujutuste Lapimaa. See on selline Lapimaa, mida turistil on vaja reaalselt eksisteeriva kohana selleks, et päris Lapimaale jõudes ta tunneks ära, et nüüd on ta Lapimaal. Seal on suvaline eksootilise välimusega kirju ese lapi käsitöö ja iga laplane põdrakasvataja (ja kui ta pole rahvariides või kannab prille ning sööb noakahvliga, pole ta õige laplane). Sel maal ei ela kedagi püsivalt, kohalikud on ju rändrahvas, kes oma põtradega sihitult üle tundrute käivad, elades justkui igaveses puhkuses, sest kaunis loodus on olemas ju ainult selleks, et sinna puhkusele sõita.

Nii ongi sellelt maalt võimalik vaid pikemalt peatumata läbi sõita, kusjuures see pidev valgus või pimedus, mis tekitab eurooplases segadust ja aja seismise tunnet, muudab maa mujalt tulijale veelgi enam kujutluslikuks ja ebatõeliseks. Selline Lapimaa materialiseerub vaid üksnes kõige ?lapimaalikumates? asjades, iga maastik peab meenutama Lapin Kulta õlle reklaami. See pilt võib tunduda loomulik: on ju laplased eurooplase pilgu läbi ainuke metslasrahvas läänepoolses Euroopas, kes siiani alles, ja Lapimaa on eksootilisemaid kante üle muidu tsiviliseeritud maailmajao.

Teine Lapimaa on see, kuhu on tunduvalt keerulisem pääseda ja kus me ise oleme harjunud käima. Ühelt poolt on see Põhjamaade heaoluühiskond, teisalt on seal elujõuline mälestus ja jälg vanast kultuurist. Nende kahe põimumised ja konfliktid ? arutult raiskava tarbijaühiskonna ja kõike eluks tarvilikku ise püüdva, korjava, kasvatava ning oma kätega tegeva eluviisi kohati rahulik ja samas rahutu kooselu ? võimendavad õhtumaise uuema tarbimiskultuuri jaburused eestlase silmis mitmekordseks ja eriti ilmseks.

Sel Lapimaal on pere elatamiseks ja Põhjamaade keskmise elatustaseme ? kahe auto, eramu ja muu sinna juurde kuuluva pidamiseks vaja umbes 700 põhjapõtra ja seetõttu kasvatataksegi tuhandepealisi ja suuremaid karju. (Kui keegi arvab, et maantee ääres soola söövad autoga harjunud põhjapõdrad on metsikud, pangu tähele teega risti jooksvaid kahemeetriste postidega traataedu ? tegelikult sõidate tohutul aiaga piiratud karjamaal. Iga põder on kellegi oma, kelle oma täpselt, võib teadja öelda põdra kõrva lõigatud peremärgi järgi.)

Tegelikult teenib põhjapõdrakasvatusega elatist vaevu kümnendik laplasi. Talguteks korjatakse põdrakasvataja suguvõsa muidugi paar korda aastas suuremaid töid tegema: aeda parandama ja uusi vasikaid märkima, aga see on nagu eestlaste igasügisene kartulivõtt. See pole tingitud vaid sellest, et karjamaid kipub üha suurematele karjadele väheks jääma, vaid pigem sellest, et suur osa laplasi on varem elanud põhiliselt jõe-, järve- või merekalapüügist ja kui põtru kasvatasidki, siis enamasti veoloomadeks. Põhjapõdrakasvatajate nüüdne rikkus ja suhteliselt kõrgem prestii? on vaevalt paarsada aastat vana.

Heaoluühiskonda lõimunud laplaste kõrval on neidki, kes elavad meeleldi väljaspool aleveid, mis näevad välja nagu alevid mujal Skandinaavias. Nad ei vaja elektrit ega autot ja teavad hästi, et Lapimaa õrnul tundruil ATV ehk kohalikus kõnepruugis neljarattalisega sõita pole ilus ? jäljed jäävad aastateks.

Enamasti kuuluvad laplased mõlemasse kultuuri korraga, erinevad ainult eelistused, kellele on mis kultuuri milline külg igapäevaselt mugavam. Siiski on palju neid, kes õieti ei kuulu kummassegi. Ei taha olla laplased, sest kool ja muu enamuskultuur on selgeks teinud, et parem on olla norralane, soomlane või rootslane. Kõige rohkem levitati seda meelsust Teise ilmasõja järel Põhjamaid haaranud rahvusühtsuse ja vähemuste assimileerimise laines. Viimase veerandsajandi rahvuslik ärkamine on asja veidi parandanud. Kuid kahe kultuuri vahele kukkunud ei tunne hoolimata oma soovist enamuse hulka kuuluda enamamuskultuuri küllalt hästi, et seal korralikult hakkama saada.

Arvatavasti see rühm tõstabki enesetappude arvu tuhande inimese kohta, mis laplastel ? nagu teistel soome-ugri rahvastel ? on ülejäänud eurooplastega võrreldes kõrge, ja annab alust soomlaste-norralaste ettekujutusele, et kõik laplased ongi kasimatud ja joodikud.

Ettekujutus laplastest kui ainsast metslasrahvast läänepoolses Euroopas on laplaste endi arvates üdini kolonialistlik. Euroopa kirjakultuuris toetub ta praegu sellistele tekstidele nagu Uppsala ülikooli professori Johannes Schefferuse kirjutatud ?Lapponia? (anti välja Frankfurdis aastal 1673).

Kuigi selle teose kõige populaarsemateks osadeks on siiani ebausku ja nõiakunsti puudutavad üsna lühikesed peatükid, väärib märkimist, et tegelikult valmis raamat Rootsi kuninga tellimusel selleks, et lükata ümber kuulujutte, nagu oleks kuningas Gustav II Adolf Kolmekümneaastase sõja lahingud Saksamaal võitnud saami nõidade abiga.

Praegused turistlikud tavaettekujutused Lapimaast ja laplastest on suuresti mõjutatud nn õilsa metslase stereotüübist, mis laiema kandepinna sai pärast valgustusaja filosoofi Jean-Jacques Rousseau?d. Rikkumata ja loodusega täielikus kooskõlas elavate rahvaste kujund on muidugi mõnevõrra vanem ja põhiliselt seotud Uue Maailma avastamisega. Ideaalne ühiskond ja riigikord paigutati uutele avastatud maadele, kus oli kulda nii palju, et kuked seda süüa võinuks, asteekide pealinna Tenochtitlani vallutajatele meenutas linn kõige rohkem kohti tol ajal palju loetud ja ette loetud ?Gallia Amadisist?, rüütliromaanist, mille tegevus toimub muinasjutulises kurjade nõidade ja heade võluritega maailmas. Uus Maailm pakkus ka teistsuguseid pilte, preeriates metsikuid hobuseid taltsutavaid ja pühvleid küttivaid indiaanlasi, kes elavad vabaduses ning võrdsuses ja sõltuvad ainult järgmisest pühvlikarjast.

Pikapeale, kui Ameerikas suurem jagu indiaanlasi ning pühvleid oli maha notitud ja kui lõpuks vana kolonialism Lääne-Euroopast taandus ning suured impeeriumid lagunesid, on laplastest saanud Euroopa indiaanlased. Neid tuleb ju nüüd väga hoida, sest kust ikka uusi saada, kui need otsa saavad.