Euroopa Parlamendi (EP) saadikuna sain septembris ettevõtetelt ja ettevõtlusorganisatsioonidelt sadakond kirja, kus ärihuvide esindajad soovisid sageli oma seisukohtade tutvustamiseks ka kahepoolseid kohtumisi. Millest selline suur huvi EP saadikute vastu?

Vastus on lihtne ? ainuüksi kultuuri- ja sotsiaalkomisjoni liikmena pean ma iga kuu hindama ja kommenteerima paarikümmend seaduseelnõu. Mitmed neist, nagu siseturu teenuste direktiiv, on üliolulised ka Eesti ettevõtetele.

Esiteks tasub meenutada, et keskmiselt kolmest eestlasest kaks töötab teeninduses, sest see hõlmab erinevaid ameteid, alates poemüüjast ja kingsepast ning lõpetades arsti ja arhitektiga.

Kaupade saatmine ühest Euroopa Liidu liikmesriigist teise on praegu lihtne, kuid teenustega seondub palju bürokraatiat. Näiteks tuleb teises riigis teenuste pakkumiseks luua äriühing ka seal. Samuti kehtib erinevate litsentside nõue ehk tingimus, et ettevõtte juhtkonnas või töötajate seas oleks teatud arv asukohamaa kodanikke. Direktiiv kaotab need bürokraatlikud igandid.

Praegu on välismaale ravile minek haigekassa kulul suhteliselt lootusetu ettevõtmine. Uus teenuste direktiiv annab patsientidele senisega võrreldes suuremad õigused raviasutuse valikuks ka teises riigis, ja nii, et kulud pärast hüvitatakse. Esmapilgul tunduski, et teenuste direktiiv on harukordselt hea seaduseelnõu: bürokraatia väheneb, tarbija ja patsiendi õigused kasvavad. Tegelikult on aga direktiivi kriitika samuti põhjendatud.

Eelkõige seonduvad probleemid seaduste ühtlustamisega, mis on teenuseturu üle-euroopalise avatuse eeltingimus. Teatud normide ühtlustamine on loogiline, sest kui teises riigis peab teenuse pakkuja järgima ainult oma asukohamaa seadusi, siis peavad viimased andma teise riigi tarbijale ligikaudu samad tagatised kui tema oma maa seadused. Samas on nii minul kui teistel EP saadikutel küsimus, kui hästi ikkagi toimib praktiline kontroll teises riigis tegutseja üle, kui ta on aruandekohustuslik vaid selle maa võimudele, mille seaduste järgi ta on asutatud. Kuidas näiteks Eesti võimud kontrollivad, kas meie hambaarst ikka töötab Londonis nõuetekohaste vahenditega?

Vastates sotsiaaldemokraatide nimel kõnelenud hollandlanna Anne van Lanckeri kriitikale, teatasidki komisjoni esindajad, et nad on eelkõige tervishoiuteenuste osas valmis direktiivi eelnõu kontrolli tõhustamiseks muutma.

Samuti takistab praegune direktiiv saada tarbijal infot arhitektide, juristide ja teiste kutsealade hinnakujunduse kohta. Eraldi teema on ametiühingute poolt kardetud sotsiaalne dumping, kui teenuste müük teise riiki lihtsustub. Nimelt lihtsustab direktiiv ka töötajate-teenindajate lähetamist ühest riigist teise.

Mida EP saadikud teha saavad? Direktiiv vajab jõustamiseks eurosaadikute enamuse heakskiitu. Seetõttu saame me seda parandada või selle tagasi lükata. Üldiselt on teenuste direktiivi eelnõu kahtlemata samm õiges suunas, sest mida vabamalt äri Euroopas käib, seda konkurentsivõimelisemad me oleme. Eestlastele sobib seegi, et direktiiv hõlbustab teenuste pakkumise kaudu rikkamatesse liikmesriikidesse tööle suundumist. Samas peab inimestel olema kindlus, et eelkirjeldatud teenuste direktiiv või muu üleeuroopaline seadus kokkuvõttes ei kahjusta sotsiaalkindlustussüsteeme, et on hinnatud seaduse mõju loodusele ning on ikka selge, et me loome, mitte ei kaota töökohti. Sotsiaalkomisjonis tundus kujunevat konsensus: direktiiv vajab parandamist, enne kui sellele saab ?jah? öelda.

Teenuste direktiivis on küll ainult 36 artiklit, kuid need on 47 leheküljel ja nende mõju analüüs nõuab tublisti aega. Nõustusin kolleegidega, kelle hinnangul on kvaliteet käesoleval juhul kiirusest olulisem. Euroopa Komisjon lootis, et teenuste direktiivi jõustub 2008. aastal, ilmselt nihkub see tärmin nüüd parlamendi tõttu edasi.

Esimesed töökogemused EPs lubavad väita, et ühiselt tegutsedes ja oma seisukohti veenvalt põhjendades saavad EP saadikud oma valijate huvisid hästi esindada.

Eesti teenindustöötajatel ja -ettevõtjatel tasub oma seisukoht kujundada, sest sellel on seaduseelnõu koostamisele reaalne mõju. Teenuste direktiiv vääriks ka Eesti naisühenduste tähelepanu, sest enamik teenindajaid on naised. Professor Rein Taagepera parafraseerides: Eesti kuus saadikut võivad tegutseda nagu sada, ainult enne tuleb omavahel asjad selgeks rääkida.

Autor: Marianne Mikko