Eestis ei ole spämm levinud eelkõige seetõttu, et kõik internetifirmad lävivad omavahel ning kõik alal tegutsevad inimesed tunnevad teineteist.
Kui kellegi klient peaks hakkama spämmi laiali saatma, saab ta suhteliselt varsti telefonikõne oma teenusepakkujalt tungiva soovitusega spämmimine koheselt lõpetada. Kui kõne ei mõju, suletakse spämmeri konto kiiresti. Seega ei ole meediast läbi käinud ühtegi pretsedenti, et kedagi oleks Eestis spämmimise pärast kohtusse kaevatud.
Ameerikas on aga lood teistsugused ? maa on suur ja spämmimist piiratakse seadustega. Nii mõneski osariigis on spämmivastane võitlus viimasel ajal päris karmiks kätte läinud. Seadused ei keela küll elektronposti saatmist, küll aga on keelatud varjata saatja isikut, st esineda võõra nime all, kasutades võõrast või olematut saatja aadressi. Seda aga enamik spämmereid just teebki, sest kasutades olematuid aadresse ei saa nad vihaste postisaajate kaebekirju ega automaatseid veateateid, kui kiri saadetakse näiteks tegevuse lõpetanud aadressile.
Spämm on küll kerge vahend, kuidas odavalt saada oma võrgulehele palju külalisi või telefoni teel tellivaid kliente. Samas läheb väga palju saadetavaid kirju n-ö musta auku ? keegi neid kirju ei loe.
Interneti teenusepakkujaga on spämmi saatjatel probleemid kiirelt tekkima ? seetõttu ongi viimasel ajal kasvav tendents, et spämmi saatmiseks kasutatakse mõne viirusega nakatunud tuhandeid koduarvuteid või siis servereid, mis asuvad mõnel arengumaal, kus spämmi saatjate dollarid on teretulnud ja interneti areng läänemaailmast nii mõnedki aastad maas.
Parem karta kui kahetseda: oma võrgulehe reklaamiks on teisigi, vähem kriminaalseid ja kaaskodanikke vähem häirivaid meetodeid.
Autor: Alar Pardla