Istun Põllu Tiiduga saunas ja murran pead, kuidas võis minna küll sassi me inimeseks olemise ja elamise järg. Õieti mitte ainult meil, vaid üldse moodsal maailmal. Sest kuidas käisid vanasti asjad? Tubased tööd ja lihtsad tegemised talvel, siis kui on pime ja kuidagi ei jaksa. Pungad puudele ja priske tegutsemisisu toob enesega kaasa kevad. Justkui jõuaks kõike, justnagu jaksaks kõikjale. Tuppa tagasi minna enam ei taha. Suvest ma ei räägigi, siis rabati tööd ja vist oli mõnus teha ka, sest valgus ja päike pumpas soontesse

D-vitamiini ja vahel, peolt tulles, magama ei mindudki. Sügisel tõmmati asju koomale ja prooviti enne esimest külma välitöödega maha saada. Et siis toas, rahulikult nokitsedes, ühte-teist tehes puhata ja uueks tööajaks patareisid laadida. See oli aeg, kui talutoas ehitati näiteks omatarbeks klaverit.

Aga nüüd? Suvel, siis kui on kõige erksam aeg, lähen ma puhkusele ja proovin võimalikult aktiivselt logelda. Rügan talvel, sellal kui niikuinii ei jaksa, siis kui on nii pime ja kõle, et iseenese peegelpilti võib pidada kinos jooksva õudusfilmi reklaamplakatiks.

Põllu Tiit kuulab mind ära ja kehitab õlgu. Tema mu juttu ei mõista, sest turnib katustel. Suvel müdistab 14 tundi järjest, ilma et vahepeal märkaks higigi pühkida. Talvel tõmbab end kerra ja saadab naise hommikul tööle.

?Oh Sind õnnetut, erand olla ei ole kerge,? ei oska ma muud öelda ja viskan kopsikuga leili.