Juhuturistina Viru tänaval

Sadam, Viru tänav, Raekoja plats, võib-olla ka Toompea, siis ringiga sadamasse tagasi. Merevaigu- ja linapoed, karedad villakampsunid, matrjo?kad.

Kõht läheb tühjaks, jalga kah tahaks puhata. Ja palun, kohvik Elsebet Viru tänaval. Kas on ikka kohvik? Monex Exchange?i silt on märksa suurem, löön kõhklema. On ikka, uhke koogilett kohe rahavahetaja kõrval! Kohvikusse tuleb korrus kõrgemale ronida. Madalas ruumis on biir?tuubelik mööbel, antiikroomalikud sambad ja keskaegne keldrihämarus. Võtan istet, ootan. Ei miskit. Lähen tualettruumi otsima, aga leian järgmisest ruumist hoopis kohvikuleti. Ja tellimusi võetakse vastu just siin ja ei kusagil mujal, kinnitab letitagune poiss. Ja parajasti kohvi tellivad tütarlapsed kinnitavad veel üle, et ?kohvikus on ikka niimoodi?.

Sööki oodates püüdsin ajalehti lugeda (nagu kohvikus ikka, on ka siin värsked ajalehed), aga ? tee mis tahad ? ei näe, pime on. Lugesin siis ajaviiteks kokku valgusallikad ? sain kuus küünalt ja kolm kunstküünalt, aga seda on tänapäeva peene trükikirja jaoks vähe mis vähe. Aga ehtsad juhuturistid on selle koha üles leidnud ja omaks võtnud: ühes kõrvallauas jõid kaks vanemat välismaa prouat õlut ja sõid suppi, teises soojendas võõrkeelne prouadepaar ennast likööriga. Külm oli küll, enamik istus jopedes.