Baltimaade presidendid saavad Moskvas trummi põristada

Mida tähendas mai 1945 Euroopale? Tohutut kergendust. Lõppesid maailma ajaloo suurimad tapatalgud, teine hullumeelsuse bakhanaal meie mandril vähem kui veerandsaja-aastase vahega. Arusaadavalt ei saa eestlaste, nagu ka lätlaste ja leedulaste suhtumine kuuekümne aasta taguse võidupäeva pühitsemisse olla sama mis enamikul eurooplastel. Meile tõi rahu kaasa uued tapmised, vangistamised ja küüditamised ? kannatusi rahvale veel suuremal määral kui lõppenud sõda. Ja peagi ka prostitueeriva kollaboratsiooni, mida suutsid vältida ? jah, kui paljud toonasest ja järgmisest põlvkonnast?

Ent sellel värgil on veel üks eemaletõukav tahk. Sakslased on natside hirmutegude pärast kõikide ees igal mõeldaval viisil vabandanud.

Samas on tänapäeva venelased asunud risti vastupidisele seisukohale. Nemad ei vastuta nende jõleduste eest, mis kommunistid oma ja teiste rahvaste kallal toime panid. Lollimäng viiakse absurdi. Kuna toona oli olukord teine kui täna, siis ei saavat Stalini ennetavaid ning karistavaid aktsioone Hitleri vallapäästetud sõja eel, ajal ega järel käsitada inimsusevastaste kuritegudena.

Ajalooliselt ei olnud õigustatud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid, Poola jagamine 1939. aastal, Baltimaade ja Bessaraabia annekteerimine 1940. aastal, piiriäärsete regioonide ?puhastamine? vaenulikest elementidest enne sõda ja miljonite hävitamine rahvavaenlasena või okupantide käsilasena pärast sõda etniliste ja/või sotsiaalsete tunnuste põhjal.

Sant lugu igas mõttes. Ühelt poolt on see kommunismi väärdunud vorm, mida praktiseeris Nõukogude Liit ja mis vaenas meid pool sajandit, rahvusvaheliselt hukka mõistmata.

Teisalt ei püüagi Kreml varjata oma prääniku ja piitsa taktikat. Kord kõlistatakse presidendi röövitud ametiketti ja krabistatakse paljutähendavalt piirilepinguga. Kord antakse mõista, et halvad suhted võivad veel halvemaks minna ja ida-lääne suunalised transiitvood läbi Eesti kokku kuivada.

Eestlased, lätlased ja leedulased on nagu muinasjutusangar teelahkmel. Pöörad paremale, pöörad vasakule, lähed otse ? ikka pead loobuma millestki olulisest, ikka jõuad sinna, kuhu jõuda ei tahaks.

Las presidendid istuvad kodus? Ent küsigem siiski: mida me võidame, kui keeldume demonstratiivselt osalemast tseremoonial, mis meenutab kogu Euroopat räsinud suurkatastroofi lõppu? Kas ühe paljukannatanud väikerahva enesetunne läheb säärasest selja sirgu ajamisest paremaks? Kuuekümne aasta eest vabanes Euroopa Hitlerist ja tema bandest. Stalin, tema ?aika ning järglased jäid ja Vana Maailm lõhestati aastakümneteks raudse eesriidega.