Piigi kavandatud meetmed raiete pidurdamiseks iga hinna eest jäävad metsaga tegelevale inimesele arusaamatuks. Kui vaadata viimase kahe aasta jooksul rakendatud võtteid, siis tundub, et koos pesuveega on ka laps välja visatud. Kui eesmärgiks oli metsavarguste ja ebaseaduslike raiete vähendamine, siis rakendatud meetmed ei ole neid eesmärke küll täitnud.

Mida on siis tehtud? Esmalt loobuti 2003. aasta suvel lageraietest metsa väliste parameetrite järgi ja kehtestati kord, mis lubab raiuda ainult vanuse järgi.

Selline primitiivne lähenemine paneb võrdsesse olukorda viljakal pinnal kiiresti kasvavad puud madalaboniteediliste puistutega.

Absurdne on nõue kasvatada sookaasikuid 70 aastani. Eestis on tekitatud metsanduslik pretsedent, mis paneb naaberriikide metsamehed kulmu kergitama. Teine otsene pidur on raiete lubamine 2005. aasta 1. jaanuarist ainult kehtestatud metsamajandamiskavade olemasolu korral. Sellistele nõuetele vastavaid metsi on Eestis alla 10 protsendi ja see tähendab seda, et saabuva raiehooaja kasutamine puiduvarumiseks on tõsises ohus.

Kolmas tegevus raiete vähendamiseks on Natura alade valik, mille tulemusel suureneb kaitsealuste metsade pindala 16 protsendini, mis moodustab juba 720 000 hektarit maismaast (pindalalt Saaremaa ja Harjumaa kokku).

Kõige ebaotstarbekamaks ja arusaamatumaks võib pidada majandamiskavade kiirustades kehtestamise nõuet.

Metsanduse arengukavas oli kirjas, et majanduskava olemasolu on raiete tegemisel nõutav alates 2008. aastast, kusjuures riik pidi kavade tegemist ise finantseerima.

Tänaseks on varasematel aastatel tehtud kavad kasutuks muutumas, sest nende kehtestamine eeldaks põhjaliku inventuuri tegemist.

Arvestades seda, et paljud kavad on omanike endi tellitud ja finantseeritud, tekib nüüd küsimus tehtud kulutuste korvamisest.

On selge, et seaduserikkumisi metsas tuleb püüda iga hinna eest vältida, kuid bürokraatia suurendamine ei ole küll selleks õige vahend.

Tänased otsustajad on ehmunud viimaste aastate raiemahtude kasvust, unustades, et vaid mõni aasta tagasi olid raied tunduvalt väiksemad prognoositud mahtudest.

Eesti on tänaseks tõusnud Euroopa Liidus suuruselt üheksandaks puitu importivaks riigiks, puidu väljavedu on asendumas sisseveoga.

Puidu suur sisseveo maht olukorras, kus oma metsade vanuseline kooseis on ebaloogiliselt kõrge ning enam kui 100 hektarit tulundusmetsi on seisukorras, mis nõuab kohest raiet, on majanduslikult kahjulik tegevus.

Meie enda tooraine rikneb, samas ostame seda väljast sisse, suurendades nii jooksevkonto defitsiiti ja põhjustades oma tööhõive vähenemist.

Metsatööstus on arenenud ilma riigipoolsete toetuste ja abiprogrammideta. Meil on ekspertide hinnangul Euroopa Liiduga liitunud riikidest kõige moodsam ja konkurentsivõimelisem puidutööstus.

Jääb arusaamatuks, miks riigipoolsed sammud pärsivad tööstusharu edasist arengut ja konkurentsivõimet.

Autor: Andres Talijärv