Hietaniemi oskab minevikutülid lepitada

Päikselisel sügispäeval, kui värvilisi lehti veel puus ja kabelikellad kuminal kaikusid, täitis Helsingi 175 aastat vana esindussurnuaed Hietaniemil hinge vaikse rahuga. Selle ühes otsas on kangelaskalmistu, mis sai alguse vaevalt kaks nädalat pärast Talvesõja puhkemist, kui sinna maeti esimesed langenud. Erinevalt Saksamaast ja Venemaast, kes sõjas matsid oma surnud langemiskoha lähedale, on Soome selles mõttes haruldane riik, et kõik langenud, kui vähegi võimalik, püüti toimetada oma kodukandi surnuaiale. Nõnda jõudsid Helsingist pärit langenud Hietaniemile.

Seetõttu ei ole Soomes ka Tundmatu Sõduri hauda ning Soomet külastavad riigipead panevad pärja Hietaniemi kangelaskalmistu suure sangariristi juurde. Aastast 1951 on nad pannud teise pärja kohe risti kõrval puhkava marssal Mannerheimi hauale.

NSV Liidu ja Venemaa juhid panid aastaid küll pärja suurristile, kuid ei pööranud eales paar meetrit kõrvale, et austada ka Mannerheimi nagu teised riigipead. Esimesena söandas selle kõrvalsammu teha Vladimir Putin 2001. aastal. Järelikult kulus Venemaal selle sammu astumiseks täpselt pool sajandit.

Hietaniemi kangelaskalmistule on Talve-, Jätku- ja Lapi sõjas langenuid maetud 3159, lisaks on mälestusmüürile kantud 727 kadunuks jäänu nime. Näitamaks, et mitte kedagi ei ole unustatud, on sinna aastate jooksul paigutatud hulgaliselt eri mälestuskive. Viimane neist püstitati üsna hiljuti Soome kaitseväes teeninud mustlastele. Enne seda on seal sõbralikult kõrvuti mälestuskivid nii sõjas langenud eesti, ingeri ja karjala hõimuveljedele, Rootsi vabatahtlikele kui ka Saksa sõduritele. Samas reas on ka eelmainitud Soome SS-meeste monument.

Minu teejuhiks Hietaniemil oli endine Soome sõjaveteranide liidu juht Simo Kärävä, kellel on muu hulgas suuri teeneid soomepoiste tunnustamises. Tema sõnul nimetati Soome Waffen-SSi pataljoni Soomes pandipataljoniks. See sündis 1941, kui Soome lähenes Saksamaale, kes soovist Soomet siduda nõudis sõpruse pandiks pataljoni jao vabatahtlikke. Soome valitsuse vaikival nõusolekul värvati sinna vabatahtlikud, kes sõdisid Saksa armee koosseisus. 1943 toodi nad Soome puhkusele ja ehkki Saksamaa nõudis neid tagasi, keeldus Soome vägede ülemjuhataja marssal Mannerheim seda tegemast. Selle asemel vabastas ta nad sõjaväeteenistusest, mille järel nad astusid Soome armee teenistusse ning suunati ohvitseride kooli. Hiljem võitlesid nad kuni sõja lõpuni Soome eest.

?Nende hulgas oli igasuguse elukäiguga mehi,? ütles Simo Kärävä, kes 1940. aastatel nendega koos ohvitseride koolis käis. ?Üks oli näiteks evakueeritud Viiburist Turusse, kus tüdrukud teda tänaval Viiburi venelaseks nimetasid. Selle peale vihastas mees nii, et läks vabatahtlikuna sõtta.?

Nende relvavendade ühendus avaski oma langenud kaaslaste auks 1983. aastal mälestusmärgi. Kiviplaadi uurdes olev Saksa mundris pronkskuju on suhteliselt väike ja tagasihoidlik, võib-olla just seetõttu on ta seal diplomaatlikult seisnud juba üle paarikümne aasta.

Carl Gustav Mannerheimi, keda lõppude lõpuks tunnustas ka Putin, austasid kõik, kaasa arvatud Hitler ja Stalin. Hitler käis teda sõja ajal, 1942. aastal, 75. sünnipäeval isiklikult Soomes õnnitlemas. Stalin aga ei nõudnud tema arvamist Soome sõjasüüdlaste sekka. Nii võibki Mannerheim rahulikult puhata oma meeste keskel kangelaskalmistul.