Esimene lumi sajab alati vaikselt. Istun autos, nõjatun vastu rooli ja nuputan langevaid räitsakaid kokku lugedes, milline rehvivahetuspunkt võiks olla lähim. Mõne sammu kaugusel seisab paariaastane jõmm ja on täiesti nõutu. Maa tema ümber on valge ja taevast pudeneb midagi sellist, mida lapse mälu seletada ei oska.

Üsna jahmunud ilmel pageb ta majaukse juurde tagasi, et seal arusaamatu ilmaime üle koos emaga juurelda. Ümber pöörates ehmub pisike uuesti. Tema sammudest on jäänud lumele jäljed. Ettevaatlikult astub ta puhtale lumele ja tõmbab siis jala tagasi. Jälg on olemas. Ja nii uuesti ning uuesti. Tegevus pakub nii suurt rõõmu, et viimaks laskub imestaja põlvili ja uurib värskesse lumme sulanud jälgi käpuli. Ilm on imeline.

Kes Sisaliku teed on uurinud, teab, et iga meie tegu jätab kuhugi jälje. Aasta lõpp ja uue algus on lähedastega koos olemise aeg. Ühtlasi parim hetk selleks, et jätta neisse endast veel üks ilus jälg.