Loodusõnnetus- või tormikindlustuslepingu sõlminud kannatanule tormist põhjustatud üleujutusega tekitatud kahju hüvitamine sõltub sellest, kas kahju kuulub kindlustuslepingu sõnastust ja eesmärki arvestades kindlustatud riskide alla või mitte.
Juhtudel, kus leping otseselt tormist põhjustatud üleujutuse tekitatud kahju hüvitamist ei välista, on vaieldav, kas kindlustusandja saab kindlustushüvitise maksmisest keelduda põhjusel, et kindlustusvõtja ei ole omandanud teist osaliselt kattuvate riskidega kindlustust (üleujutuskindlustus).
Sõltuvalt kindlustuslepingu sõnastusest tuleks vaadata, kas tekkinud kahju on käsitletav loodusõnnetus- või tormikindlustuse alla kuuluvana või mitte. Kui tingimuse tähenduse suhtes tekib kahtlus, tuleks kohaldada tarbijale soodsaimat tõlgendust ja kindlustusandjal võib puududa õigus hüvitise maksmisest keeldumiseks.
Juhtudel, kus tormi põhjustatud üleujutuse tagajärjel tekkinud kahju on välistatud loodusõnnetus- või tormikindlustuse lepinguga kaetud kahjude alt, võib tõusetuda küsimus sellise välistuse seaduslikkusest. Seaduse kohaselt on tühine tüüptingimus, mis on teisele poolele ebamõistlikult kahjustav, sh kui tingimus piirab teise poole lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Kui tormikindlustus ei kata tormist põhjustatud veekahjustusi, võib vaielda, kas selline kindlustusandja vastutuse piirang on lepingu eesmärki arvestades lubatud.
Siiski ei saa välistada, et Euroopa Liidu õiguse valguses loetakse lubatuks mis tahes kindlustusriski piirangud kindlustusandja poolt, kui selliseid piiranguid on võetud arvesse kindlustusmakse arvutamisel.
Tarbijalepingute ebaõiglasi tingimusi reguleeriva Euroopa Nõukogu direktiivi kohaselt on ebaõigluse kontrollist välistatud kindlustuslepingu tingimused, millega määratakse kindlaks või piiritletakse kindlustusrisk ja kindlustaja kohustused, sest need piirangud võetakse arvesse tarbija makstava kindlustusmakse arvutamisel.
Kuigi vastav põhimõte Eesti seadustes otseselt ei sisaldu, on Euroopa Kohus mitmes otsuses leidnud, et siseriikliku õiguse tõlgendamisel tuleb arvestada direktiivi sõnastust ja eesmärke, mistõttu ei ole välistatud vastava erandi rakendumine ka käesoleval juhul.