Kes kaua kannatab, saab oma kaaviku

RMK Kirde jahimajandustalituse juhataja Lauri Valdur teab, kuidas Väätsa jahimajandis iga lastud põdra, metskitse, metssea või karu nahk Saksamaalt, Soomest või mõnest teisest riigist saabunud kütile pärast parkimist korralikult kokku pakitakse ning järele läkitatakse. Piiri taha rändavad ka sõraliste sarved, kiskjate koljud. ?Karu karaluu, see on eriline trofee,? teab Valdur, mis on tõeline aare.

Kel kodus ruumi ning taskus raha rohkem, laseb endale koguni topise ehk kaaviku teha. Viimase saamine ei sõltu siiski üksnes rahakoti paksusest ? kaaviku­meistreid ehk taksidermiste, sääraseid, kes julgevad omi töid ka laiemale rahvahulgale näha tuua, jagub Eestis vaid kahe käe sõrmedel lugeda.

Muidugi, kui jätta kõrvale Studio Viridis ? Val Rajasaare ja Pelle Nugise 1992. aastal asutatud aktsiaselts, mida üksiküritajad lausa kombinaadiks nimetavad. On ka põhjust: juba mõne aastaga kasvas Viridise töökollektiiv mitmekordseks. Enda selgitusel tegelevad nad peale topiste ka kõikvõimaliku muu äriga, mida annab hästi kokku võtta ingliskeelse terminiga wildlife arts ? mudelid, mulaa?id, fotod, joonistused ? kõik see, mis aitab loodust inimesele lähemale tuua ning peegeldab seda moonutusteta.

Hillari ütlust mööda saab topis alguse vormist. ?Vormi tegemine ongi see kõige tähtsam osa ? kui see valmis saab ja õnnestub, on asi ilus ja tuju juba ette hea.?

Suur osa tööajast kulub nahkade keemilisele töötlemisele. ?Töö on keemiarikas: 90 protsenti on kõikvõimalikku solgutamist ja mulistamist, vaid kümnendik sellist puhast, ilusat tööd,? loendab meister töötegemise reegleid. Kui mannekeen valmis ning nahad korralikult aja- ning ilmastikukindlaks töödeldud, järgneb vormile ?kasuka? selga ajamine, silmade kinnitamine ning muud kohendustööd.

Hillari sõnul võiks ka silmad kaavikutele ise valmistada, ainult et korralik töö võtab liiga kaua aega. ?Oleme oma äriga niikaugele jõudnud, et võime kõik spetsiaalsed asjad siiski mujalt ilmast tellida,? ütleb Hillar. Nii kasutavad mehed vormi tegemiseks makrofleksisarnast uretaani, kuigi aastasadu on sama tsunfti meistrid traadile takku ümber mähkinud.

Tuntus ja tellimused ei tulnud üleöö. ?Tulin 1996. aastal Tallinnas Balti riikide meistriks: see oli kolme tööd ? metssea, kassikaku ja nahkhiire ? kokkuvõttev tulemus,? meenutab Hillar aastatetaguseid aegu. ?Alles too tunnustus avas mulle selle ala laiema tee ja ühtlasi tõi huvi mu tööde vastu.?

Poeg ei jäänud isast maha: Tartu Ülikoolis, samuti kui isa, bioloogia lõpetanud Ott saavutas kaks aastat hiljem Soomes Riihimäkil Euroopa meistrivõistlustel suurte loomapeade kategoorias teise koha. Lisaks on ta tulnud Eesti meistriks kahel korral, Sangastes ning Tartus.

?Noore mehe asi, tõmbas minust ruttu mööda,? kiidab papa Hillar poega ja konkurenti. ?Võistlesin ka ise Riihimäkil. Oti sealt toodud diplom on Eesti taksi­dermistide kõige kõvem tulemus seni.? Paraku on kaavikumeistritel võimalik omavahel rinda pista harva.

Kui Ott ütles, et on põhilised töövõtted omandanud isalt, küll aga käinud neid lihvimas ühe Soome tugevama meistri juures, peab Hillar end iseõppijaks. ?Selliseid töid õpitakse igal maal iseseisvalt ja igal pool on oma töömeetodid,? sõnas ta.

Esimene huvi tekkis siiski juba kooli­poisina, siis, kui ta 1960ndate teisel poolel Puhjast Tartusse jahimeeste ringi sõitis. Tookord oli muuseumi topisetegija Ülo Tuul, tema õpetaski esimesena, kuidas linnul naha seljast maha saab. Nüüd ollaksegi niikaugel, et töö ei taha lõppeda. Tellimusi tuleb ka piiri tagant. ?Oleme juba kui ihutaksitermistid: kindel klientuur tagabki selle, et töö ei lõpe,? lausus Ott muheledes.

Hillar usub, et puhata tuleb siiski ka. ?Jahil käin vahel ikka, nagu vanastigi ? rutiin ja keemia ajaksid muidu lolliks.?

Et mis need huvitavamad tööd on olnud, mida meestel teha tulnud? ?Karud on mõnusad teha, jäälinde, nahkhiiri on olnud,? loetles Hillar. ?Aga kala on tülikas ja keeruline. Õnneks neid küsitakse vähem, ilmselt hinna pärast.? Praegu ootab töötoas oma valmimisjärge sinignuu.

Autor: Kaarel Aluoja