• OMX Baltic−0,02%270,01
  • OMX Riga−0,15%867,64
  • OMX Tallinn−0,12%1 711,26
  • OMX Vilnius−0,24%1 055,03
  • S&P 500−0,3%6 034,91
  • DOW 30−0,35%44 247,83
  • Nasdaq −0,25%19 687,24
  • FTSE 100−0,86%8 280,36
  • Nikkei 2250,53%39 367,58
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,95
  • GBP/EUR0,00%1,21
  • EUR/RUB0,00%108,53
  • OMX Baltic−0,02%270,01
  • OMX Riga−0,15%867,64
  • OMX Tallinn−0,12%1 711,26
  • OMX Vilnius−0,24%1 055,03
  • S&P 500−0,3%6 034,91
  • DOW 30−0,35%44 247,83
  • Nasdaq −0,25%19 687,24
  • FTSE 100−0,86%8 280,36
  • Nikkei 2250,53%39 367,58
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,95
  • GBP/EUR0,00%1,21
  • EUR/RUB0,00%108,53
  • 28.01.05, 00:00
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Kes kaua kannatab, saab oma kaaviku

RMK Kirde jahimajandustalituse juhataja Lauri Valdur teab, kuidas Väätsa jahimajandis iga lastud põdra, metskitse, metssea või karu nahk Saksamaalt, Soomest või mõnest teisest riigist saabunud kütile pärast parkimist korralikult kokku pakitakse ning järele läkitatakse. Piiri taha rändavad ka sõraliste sarved, kiskjate koljud. ?Karu karaluu, see on eriline trofee,? teab Valdur, mis on tõeline aare.
Kel kodus ruumi ning taskus raha rohkem, laseb endale koguni topise ehk kaaviku teha. Viimase saamine ei sõltu siiski üksnes rahakoti paksusest ? kaaviku­meistreid ehk taksidermiste, sääraseid, kes julgevad omi töid ka laiemale rahvahulgale näha tuua, jagub Eestis vaid kahe käe sõrmedel lugeda.
Muidugi, kui jätta kõrvale Studio Viridis ? Val Rajasaare ja Pelle Nugise 1992. aastal asutatud aktsiaselts, mida üksiküritajad lausa kombinaadiks nimetavad. On ka põhjust: juba mõne aastaga kasvas Viridise töökollektiiv mitmekordseks. Enda selgitusel tegelevad nad peale topiste ka kõikvõimaliku muu äriga, mida annab hästi kokku võtta ingliskeelse terminiga wildlife arts ? mudelid, mulaa?id, fotod, joonistused ? kõik see, mis aitab loodust inimesele lähemale tuua ning peegeldab seda moonutusteta.
Viridis on eestvedajaks olnud muuski mõttes: 1994. aastal loodi Tallinnas nende eestvõttel nn topisemeeste ühing.
Kui Studio Viridis suutis tegutsemist alustades leida koostööpartnerid kohe ka muuseumide hulgas ? loodusmuuseum, Sagadi metsamuuseum, Saaremaa muuseum, Pärnu koduloomuuseum, Järvamaa muuseum, Rakvere muuseum ?, siis jahimees, samuti autojuht, kes loomakorjuse autorataste alt üles korjanud, üritab enamasti üksikmeistrit leida.
Ühed tuntumad üksiküritajatest kaavikumeistrid Eesti topiseturul on Jõgevamaal Vaimastvere külje all elavad isa ja poeg Hillar ning Ott Koppa.
?Alles novembris jõudsin 2003. aasta viimaste tellimuste juurde, alla poole aasta ootamiseta reeglina jutule ei pääse,? märkis Hillar. Vaatamata sellele, et väikelooma või linnu kaaviku eest tuleb tellijal kuni paar tuhat krooni välja käia, suuruluk maksab aga 10 000 ja enamgi.
?Näiteks karu mannekeen, kui see piiritaguste firmade kataloogist tellida, maksab 10 000?15 000 krooni,? selgitas Hillar. ?Mujalt ilmast saab tänapäeval kõike tellida, asja kurbloolisus on aga see, et nii ei jää omale suurt midagi pihku.?
Seepärast teevad Hillar ja Ott Koppa palju asju endiselt ise ? sinna see aeg kulubki. Välja arvatud mannekeenid safaritelt kaasa toodud loomadele, neid soovitavad nad tõetruuduse mõttes firmadelt tellida.
?Topist teha on aeganõudev töö,? seletas Hillar. ?Töö nagu kingsepal: nokitsed, nokitsed ja saad oma igapäevase leiva. Saaks seda konveieril teha, saaks ruttu rikkaks.? Linnu teeb ta valmis paari päevaga, metsseapea tegemisele kulub juba nädal.
Samas teab mees, et kaavikutega elab ära ilusti. ?Teen tööd rõõmsal meelel ? tuba on soe. Neid, kelle meel praegusel ajal maal rõõmus pole, on paraku palju.? Ott lisas, et kaavikumeistri amet on maaettevõtluseks sobiv. ?Pole tähtis, kus tööd teed, peaasi, et tööruum ja kliendid olemas.?
Hillari ütlust mööda saab topis alguse vormist. ?Vormi tegemine ongi see kõige tähtsam osa ? kui see valmis saab ja õnnestub, on asi ilus ja tuju juba ette hea.?
Suur osa tööajast kulub nahkade keemilisele töötlemisele. ?Töö on keemiarikas: 90 protsenti on kõikvõimalikku solgutamist ja mulistamist, vaid kümnendik sellist puhast, ilusat tööd,? loendab meister töötegemise reegleid. Kui mannekeen valmis ning nahad korralikult aja- ning ilmastikukindlaks töödeldud, järgneb vormile ?kasuka? selga ajamine, silmade kinnitamine ning muud kohendustööd.
Hillari sõnul võiks ka silmad kaavikutele ise valmistada, ainult et korralik töö võtab liiga kaua aega. ?Oleme oma äriga niikaugele jõudnud, et võime kõik spetsiaalsed asjad siiski mujalt ilmast tellida,? ütleb Hillar. Nii kasutavad mehed vormi tegemiseks makrofleksisarnast uretaani, kuigi aastasadu on sama tsunfti meistrid traadile takku ümber mähkinud.
Tuntus ja tellimused ei tulnud üleöö. ?Tulin 1996. aastal Tallinnas Balti riikide meistriks: see oli kolme tööd ? metssea, kassikaku ja nahkhiire ? kokkuvõttev tulemus,? meenutab Hillar aastatetaguseid aegu. ?Alles too tunnustus avas mulle selle ala laiema tee ja ühtlasi tõi huvi mu tööde vastu.?
Poeg ei jäänud isast maha: Tartu Ülikoolis, samuti kui isa, bioloogia lõpetanud Ott saavutas kaks aastat hiljem Soomes Riihimäkil Euroopa meistrivõistlustel suurte loomapeade kategoorias teise koha. Lisaks on ta tulnud Eesti meistriks kahel korral, Sangastes ning Tartus.
?Noore mehe asi, tõmbas minust ruttu mööda,? kiidab papa Hillar poega ja konkurenti. ?Võistlesin ka ise Riihimäkil. Oti sealt toodud diplom on Eesti taksi­dermistide kõige kõvem tulemus seni.? Paraku on kaavikumeistritel võimalik omavahel rinda pista harva.
Kui Ott ütles, et on põhilised töövõtted omandanud isalt, küll aga käinud neid lihvimas ühe Soome tugevama meistri juures, peab Hillar end iseõppijaks. ?Selliseid töid õpitakse igal maal iseseisvalt ja igal pool on oma töömeetodid,? sõnas ta.
Esimene huvi tekkis siiski juba kooli­poisina, siis, kui ta 1960ndate teisel poolel Puhjast Tartusse jahimeeste ringi sõitis. Tookord oli muuseumi topisetegija Ülo Tuul, tema õpetaski esimesena, kuidas linnul naha seljast maha saab. Nüüd ollaksegi niikaugel, et töö ei taha lõppeda. Tellimusi tuleb ka piiri tagant. ?Oleme juba kui ihutaksitermistid: kindel klientuur tagabki selle, et töö ei lõpe,? lausus Ott muheledes.
Hillar usub, et puhata tuleb siiski ka. ?Jahil käin vahel ikka, nagu vanastigi ? rutiin ja keemia ajaksid muidu lolliks.?
Et mis need huvitavamad tööd on olnud, mida meestel teha tulnud? ?Karud on mõnusad teha, jäälinde, nahkhiiri on olnud,? loetles Hillar. ?Aga kala on tülikas ja keeruline. Õnneks neid küsitakse vähem, ilmselt hinna pärast.? Praegu ootab töötoas oma valmimisjärge sinignuu.
Autor: Kaarel Aluoja

Seotud lood

  • ST
Sisuturundus
  • 09.12.24, 08:00
Wallester ühendab jõud MTÜ-ga Naerata Ometi, et toetada abivajavaid Eesti peresid
Eestis seisavad tuhanded lapsed ja pered silmitsi väljakutsetega, mida on raske ette kujutada. Üks väike heategu võib nende elus palju muuta. Sel aastal astus Wallester – innovaatiline finantstehnoloogia ettevõtte, mida tunnustati hiljuti Eesti edukaima idufirmana – olulise sammu ja asus partneriks MTÜ-le Naerata Ometi. Selle organisatsiooni eesmärk on tagada, et keegi ei peaks eluraskustega üksi silmitsi seisma.

Äripäeva TOPid

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Äripäeva esilehele