Ülemiste järve ähvardab saastumine

Tallinna linnavalitsuses toimus 15. veebruaril projekteerimisfirma Hendrikson & Ko koostatud Tallinna teede suurprojekti keskkonnamõju hindamise avalik arutelu. Vaatluse all olid sadamate maismaaühendustee, sh Stroomi metsa kaudu, ning möödasõidutee Pääskülla.

Arutelu toimus tingimustes, kus sadamate kohta pole veel kompleksset arengukava. Seetõttu projekteerimisfirmal puudusid ka, nagu esitlusest selgus, vajalikud lähteandmed sadamate kaudu veetavate veoste, eriti raskeveoste, mahtude kohta.

Puudus ka seisukoht ohtlike vedude kohta: kas need hakkavad toimuma läbi linna või mitte? Sellest tulenevalt ilmselt ei saanud ka keskkonnahindajad anda argumenteeritud prognoosi projekteeritavate teede mõju ja ulatuse kohta tervikuna.

Keskkonnamõjude hindamisel piirdutakse meil millegipärast üldise looduspildi muutuste iseloomustamisega, müramäära ning õhupuhtuse prognoosidega. Samal ajal pööratakse lubamatult vähe tähelepanu keskkonna ühele lahutamatule osale ? veele, selle kvaliteedi kujunemisele kogu mõjupiirkonnas. Vähest tähelepanu veele täheldan mitmete elukeskkonda mõjutavate projektide puhul, sh elamupiirkondade arenduskavad; prügilate, polügoonide ning teiste märkimisväärset reostust kandvate ettevõtete asukoha valik.

Koguni sellises teadusliku suunitlusega projektis nagu Natura-2000, mis hõlmab peaaegu 16 protsenti Eesti territooriumist, on vee osatähtsus looduskeskkonna kujundamisel jäänud tagasihoidlikuks.

Ka antud juhul piisab heita vaid pilk värvipildis demonstreeritavale Tallinna teede suurprojekti skeemile. Silma hakkab kohe, et pealinna veevarustusallikas, Ülemiste järv, ümbritsetuna kolmest küljest intensiivse liiklusega teedest, lõunast areneva elamupiirkonnaga, lisaks lennujaam, on otseses saasteohus. Tulenevalt sellest ei hakka arvatavasti keegi vaidlustama, et pealinna peamine veevarustusallika puhul on tegemist strateegilise riskiohuobjektiga.

Kus on väljapääs? See on järkjärguline üleminek põhjaveele. Potentsiaalsed võimalused selleks on, puudu jääb tahtmisest, perspektiivi- ja peremehetundest. See tingib eelkõige seda, et linnaarenduse käigus peaksid ennetavalt olema reserveeritud hüdrogeoloogiliselt soodsad kohad tulevaste veehaarete jaoks. Ikka nii, et enne veehaare nõutud sanitaarkaitsevööndiga ning alles siis teed, liiklussõlmed, elamud.

Paraku on linnaplaneerimine toimunud kuni viimase ajani geoloogilist ehitust (põhjaveekollektorid, liivikud, mattunud ürgorud, vajumised, kiirgus- ja maavärinateohud) ja ka logistikat arvestamata (transpordisõlmed ja kaubanduskeskused Ülemiste järve lähedal).

Üks kujunenud olukorra tekkepõhjus on kahtlemata seik, et linnavalitsuse struktuuris puudus kuni viimase ajani kompetentne keskkonnahoiuteenistus.

Aga põhjavett on nagunii vaja. Ja seda üksi sellepärast, et peamine pealinna alal leviv põhjaveeladestu, kambrium-vendi ladestu, vajab lahjendusvett.

Nagu selgub viimase aja uuringutest, sisaldab kambrium-vendi vesi radionukliide üle normatiivi. Eesti Põhjaveekomisjon reageeris sellele oma 30. septembri 2004 otsusega nr 75 järgmiselt: ?Informeerida veetarbijaid, vee-ettevõtteid, käimasolevate projektide koordinaatoreid kambrium-vendi põhjavee raadiumisisaldusega seotud riskidest? ning teha ettepanek keskkonnaministeeriumile ettevaatusabinõude väljatöötamiseks ülemäärase efektiivdoosiga joogivee pärast. Uus probleem!

Linlaste elukvaliteedi tõstmise nimel on lai tööpõld kahtlemata ka tervishoiutöötajatel.

Autor: Erna Sepp