Kuidas kaitsta äriühingutes riigi huve?

Kui riik tahab mingit tegevust toetada, peab ta seda tegema riigieelarve kaudu, sest nii on see läbipaistev. Poliitikat tuleb aga teha ministeeriumides, kujundades õiguslikke regulatsioone, kus määratakse, milline on sektori turukorraldus ja millistest normidest, õigustest ja kohustustest lähtuvalt toimivad regulaatorid ja järelevalveasutused. Isegi viimastes ei tohi enam teha poliitikat, sest see moonutab ausat konkurentsi.

Riigil on endale kuuluvates äriühingutes kaks eesmärki. Esiteks saavutada oma varadelt mõistlik tootlus, et teenida riigieelarvesse raha. Ja teiseks säilitada avalik kontroll strateegiliste infrastruktuuriettevõtete üle. Nii avaliku kontrolli tugevdamist kui ka mõistliku tootluse saavutamist toetab vähemusosaluste börsil noteerimine igati. Ka ühes IMFi ja Eesti vahelises majanduspoliitika memorandumis on soovitatud börsil noteerida umbes 30% suurune osalus ASis Tallinna Sadam.

Ka makromajanduslikus kontekstis on riigile kuuluvate suurettevõtete vähemusosaluste börsil noteerimine kasulik. See aitaks tagada Eesti finantsturgude mitmekesisust ja efektiivsust, mis on oluline riigi majandusruumi atraktiivsuse ja konkurentsivõime säilitamiseks. Reaalpalgad kasvavad Eestis kiiresti, pensionifondide varade maht paisub lähema viie aasta jooksul kümme korda ? tänaselt 2,5 miljardilt ligi 20 miljardi kroonini. Lähiajal võib vabaneda turule likviidsust kümnete miljardite kroonide ulatuses. Inimestel ja ettevõtetel peab olema rohkem säästmise ja rahapaigutamise võimalusi ning ma usun, et riik käitub ettenägelikult, kui pakub enda poolt võimalust saada osa avatud ja konkurentsivõimeliste ettevõtete arengust.

Riigil on ühiskonnas palju rolle ? poliitikate kujundaja, teostaja, järelevalvaja ja ka oma varade omanik. Kui need rollid sassi lähevad, siis tekivad turumoonutused ja ebaefektiivsus ning ausa konkurentsi ja turumajanduse põhimõtted heidetakse kõrvale.

Kui riik võõrandas osaliselt oma aktsiad Eesti Telekomis, siis anti riigi osaluse haldamine üle rahandusministeeriumile. Seda tehti selleks, et välistada huvide konflikti, kus teede- ja sideministeerium oleks korraga kolmes rollis: valdkonna poliitika kujundaja, järelevalve teostaja osaliselt tema omanduses oleva äriühingu üle ja ettevõtte omanik. See tuleks viia lõpuni, sätestades erinevate rollide lahusus seaduse tasandil.

Ministeerium, mis teostab järelevalvet turul, kus riigi osalusega äriühing tegutseb, ei või olla sellise äriühingu riigi osaluse valitsejaks.

Proovisin rahandusministrina seda korraldada eelmisel kevadel Riigikogus heakskiidetud riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seadusega, kuid see põrkus koalitsioonipartnerite vastuseisule.

Palju on arutletud, kes peaks kaitsma riigi huve riigi osalusega äriühingute ja sihtasutuste nõukogudes. Täna on seda teinud riigiametnikud, poliitikud ja eraettevõtjad. Ma ei ütle, et see süsteem on vale, kuid pole kindel, kas see tagab riigi huvide maksimaalse kaitse. Kõigil neil on täna üks ühine tunnus: nad osalevad äriühingute nõukogude tegevuses oma põhitöö kõrvalt. Kuid kas 5,5miljardilise bilansimahuga ettevõtet saab juhtida teise töö kõrvalt? Ma arvan, et vaja on professionaale.