Mõtet on teha suuri asju

Haiglate majandustegevus tänastes hindades ei võimalda teha vajalikke suuremahulisi investeeringuid, kuna tervis­hoiuteenuste hinnad ei sisalda valdavalt põhivara kulumit. Valitsuse 2003 kinnitatud haiglate arengukava näeb ette kuni 2015 4,4 miljardi krooni suurust investeeringut. Ei eelarve ega valitsuse eelarvestrateegia kuni 2009 ei näe ette vahendeid haiglavõrgu arengukava elluviimiseks. Haiglate korrashoid ja uute seadmete soetamine toimub pikkade ravijärjekordade ja töötasude arvel.

Juba 2001 valmis koostöös Maailmapangaga investeerimiskava, mis valitsuse vahetuse tõttu ellu viimata jäi ja on seda senini. Selle nurgakivi on teadmine, et haiglatele tuleb maksta töö eest hinda, mis kataks kõiki tehtavaid kulutusi. Teenuste eest õiglaselt raha saav haigla muutuks partneriks pankadele ja suudaks laenu abil investeerida-areneda.

Kavaga kaasnes kapitalimaksete süsteem omanike investeeringute tasakaalustamiseks ja haiglatele käibemaksu tagasisaamise võimalus. Usun, et ettepanekud pole olnud põhjuseks, miks sellest plaanist asja pole saanud. Põhjus on hoopis selles, et koos haiglate suurema võimalusega kasutada raha kaasnes ka riigile suurem võimalus kontrollida raha kasutamist, sest võidurelvastumine ja teenuste ületootmine tervis­hoius pole mõistlik.

Patsientide huvidest lähtuva haigekassa nägemus haigla tulevikust võib erineda haigla juhtide omast. Vastuse küsimusele, miks on subjektiivselt otsustamiselt raske üle minna objektiivsele otsustamisele, annab kas või Tallinna Diagnostika­keskuse ümber toimuv.

Loomulik oleks, et kui ühe valitsuse tehtud kava järgmistele ei sobi, tehakse see ringi. Pole tehtud ei seda ega tühistatud ühtki otsust. Kuni haiglatele arenguvõimalused on loomata, on jutud tasutavate haiguspäevade vähendamisest jms tühi vaimu närimine.

Teadmine, et tulevikus tuleb riigi muudest tuludest tervishoiukulutusi rohkem tasuda, juurdub, kuigi vaevaliselt. Suund on paratamatu, aga ka siin tuleb käituda mõistlikult. Eestis kasutataval kindlustusprintsiibil on üks suur eelis ? tervishoid on rahastatud kindlal tuluallikal ega konkureeri nt hariduse- või kaitsekulutustega. Ent ükskõik kuidas ka ei pingutaks, ikka jääb mingi osa inimestest ravikindlustuseta. Täna on neid tervelt 80 000, riik katab nende kulud vältimatule ravile ja kiirabile. Sellest on mõistagi vähe.

Kahe probleemi koos lahendamise huvides oleks mõistlik maksta kinni riigi muudest maksutuludest ka üldarstiabi ehk perearstide töö. Ravikindlustuse eelarve võidaks aastas 600?700 miljonit täiendavat raha. Tõsi, see oleks riigi muude tulude seisukohalt täiendav kulu. Aga vajalik kulu. Igal juhul on see summa väiksem kui palju räägitud 13% maksmine riigi poolt väljamakstud pensionide pealt. Kindlustamata inimestel ja kindlustatutel oleks aga võrdsetel alustel ligipääs perearstide juurde.

Valitsuse eelarvestrateegia 2006?2009 mainib, et tervishoiu rahastamisprobleemid on olemas. Aga vastuseid ei anna. Viimane aeg on otsustada.