Paar tundi puhast väge

Pärimusteatri Loomine teine ja ääretult võimas mäng ?Lemminkäinen? on lugu mehest, kes sai kõik ja kes oli kõikidest parem. Ja sellest, kuidas ta sellegipoolest hukka sai, lahustudes väes, mida ta taga otsis.

Loo põhjaks on ?Kalevalast? pärit lugu Lemminkäisest, keda maakeeli ka Lemminguks kutsutakse.

Lemming on üle kõikide sõdalane, kala- ja naistemees, osav nõid ja kütt, kes sai endale kositud Saare kauge Kyllikki, üle kõige neiu, kes isegi Päeva poega ei hoolinud, Kuu poja ära põlgas.

Kuid siiski langeb Lemming laplase loitsu all, raiutakse tükkideks ja visatakse Toonela jõkke. Seda kõike seetõttu, et ta läheb vihaga Põhja poole sõtta sõitma, ilma et teaks õiget taiga.

Ema kogub oma poja tükkhaaval kokku. Teda jäävad nutma veel kiuslik õde ja uhke vandemurdja naine, Põhjala pojad aga rõõmustavad suure röövli surma üle.

?Lemminkäinen? lauldakse kokku ja terveks soome eeposest, karjala ja ingeri rahvalauludest, eesti loitsudest, setu itkudest-lauludest ning saami joigudest. Liikuma on loo pannud lavastajad Jaan Tooming, Anne Türnpu ja Eva Klemets koos Jüri Naelaga. Ehted ja piduriided tegi Liina Tepand. Valguskujundus pärineb Airi Eraselt, runolaulmist õpetas Ingrit Vaher Sibeliuse Akadeemiast.

Nimiosas NO99 näitleja Kristjan Sarv, kõvad poisid ja kenad neiud lavakunstikateedri XXII lennust mängivad Saare suurt sugu, Põhjala kõrki rahvast ja Lapimaa manatarku. Lemmingu emaks on vaheldumisi Anne Türnpu ja Linnateatri näitleja Eva Klemets. Lemmingu elu lõpetab Ingor Antte Ailu Gaup saami Beaivva?-teatrist Norra poole Saamimaalt Guovdageaidnu külast.

Tartus Sadamateatris veel täna, siis neli korda Rocca al Mares Eesti Vabaõhumuuseumi juures metsatuka keskel ja haruliste puude vahel. Rocca al Mare etendused toimuvad küll Tallinna linna sees, kuid sellegipoolest pakuvad tõelist metsatunnet. Niisiis: minnes metsariided selga, metsakingad jalga, metsamõte pähe.