Teet Reier • 2. oktoober 2005 kell 22:00

Mõis, mida sisustavad antiikmööbel ja d?uudo

Kui perekond Kuura neli aastat tagasi Kohila mõisa ostis, oli maja juba pea paarkümmend aastat tühjana seisnud. Suur hoone oli praktiliselt ilma akendeta ja ainukesteks püsiasukateks kohalikud viinaninad, kellele lagunev mõisahoone oli kenaks kohaks keset alevit privaatsust nautida.

?Kui mõis oleks säilitanud oma algse väljanägemise, siis vaevalt ma siin omanik oleksin,? naerab Mart Kuura. 19. sajandil valminud klassitsistliku hoone portikust toetasid kuus sammast nagu Tartu Ülikoolilgi. 1905. aastal pistsid mässajad aga peahoonele tule otsa, nii et vaid müürid püsti jäid. Pärast põlengut ehitati mõis üles algsest hoopis erinevalt, kõrge katusega, otsaviiludega ja ilma portikuseta, mille asemele rajati kahekorruseline veranda.

Kuidas asjad edasi arenesid, teab Mart Kuura üksikasjalikult rääkida. ?Tööd, mida mõisahoones teha oleks tarvis, jagunevad meil kolmeks: pakilised, kiiresti ja väga kiiresti tegemist vajavad,? räägib ta. ?See tähendab seda, et kui pakilised tööd tehtud, võivad kiired pisut oodata. Näiteks pole me jõudnud seni kõiki aknaid korrastada, eelisjärjekorras on olnud need, mis praeguste eluruumide ees.?

Ruumide ennistamine on käinud tähtsuse järjekorras. ?Esimesel korrusel asuvad meil praegu treeningruumid d?uudoharrastajatele,? selgitab Kuura. Saali põrand on kaetud mattidega ja kõrvalruumis asuvad batuut ja turnimispuud. Samas troonib ka suur kaminahi, mis Kuura sõnul on ainuke vanadest originaalidest. ?No mitte päris kõike ei jõutud siit laiali tassida, teisel korrusel võib aga kahjuks ainult aimata kohta, kus kamin paiknes,? lisab ta. Ning naerab, et hoone suuruse ja sopilisuse juures on ilmselt veel kohti, mida ta avastanud pole. Kahe korruse peale on pinda ligi 2000 ruutmeetrit, pluss võlvitud kelder.

Restaureeritud on ka mõisa peauks, mis Kuura sõnul oli pakiline töö seetõttu, et uks hakkas lihtsalt eest ära kukkuma. ?Töid tehes avastasime, et plaaditud fuajeepõranda all on peidus veel teinegi plaatpõrand,? sõnab ta. ?Aga seda avama me siiski ei hakka, sest pole teada, millises seisus ta on, pealegi on ka praegune põrand vana ja omanäoline.?

Peatrepist üles astudes jõuab uuenenud mõisaruumidesse. Kõigepealt saali ja siis elu- ja tööruumidesse. See, et peremehel on huvi vana mööbli vastu, paitab silma igal sammul.

Alles on ka vanad originaalpõrandad, mööda peegelsiledat parketti võib sussides lausa uisutada. Samas on põrandalaudadega kaetud osa mõnusalt mügerlikuks kulunud. ?See osa põrandast saigi käisitsi lihvitud, sellisele tuhandetest jalgadest kulutatud puidule ju lihvimismasinaga kallale ei lähe,? selgitab Kuura.

?Siin on asunud tselluloosivabriku kontor, lasteaed, haigla ja veel nii mõnigi asutus,? loetleb Kuura. ?Nii mõnigi kord juhtub siia külalisi, kes omal ajal siin näiteks lasteaias käinud, jutustades, kuhu oli hea ennast kasvataja eest peita ja kus kapi taga ootas arstitädi kalamaksaõli pudeliga.?

Kuura ütlust mööda ongi mõis ka kõigile külalistele avatud. ?Suviti liigub mööda Eestimaad ringi palju reisiseltskondi, kelle eesmärgiks ongi mõisate külastamine,? räägib ta. ?Kahjuks jõudsime oma töödega valmis alles augustis, nii et sel suvel me veel eriti palju külastajaid vastu võtta ei saanud. Küll saab seda edaspidi teha.?

Selleks et mõisa pererahva kokku kogutud ja vajadusel ka taastatud mööbliga sisustatud mõisaruume eksponeerida, on asutatud mittetulundusühing Kohila Mõisa Muuseum. ?Ega see paarikümnekroonine pilet meile nüüd teab mis tulu too, tegemist ikkagi sellise sümboolse tasuga,? sõnab Kuura. Ning loodab tulevikus sisustada ka ühe mõisaruumi, mis kajastaks Kohila alevi ja paberivabriku ajalugu.

Veel plaane tutvustades näitab Kuura keldriruume, kus tulevikus hakkaksid asuma trenni tulevate laste riietusruumid ja ehk ka mööbliennistuskoda.

Mart Kuura tunnistab tehtut tutvustades, et maakondliku muinsuskaitsega on koostöö olnud hea.

?Häärberi keskosa uue katuse saime me esimesel aastal peale oma jõududega, juurdeehitiste katusepanekut toetas kolmandiku ulatus ka muinsuskaitse,? selgitab ta.

?Praegu ootame muinsukaitse seisukohta, mis saab esiküljele ehitatud sammastel seisvast verandast, see on nagu võõrkeha vana hoone küljes.? Võimalusi on mitu, ennistamine, lammutamine või siis hoopiski algse sammastiku taastamine, viimane kindlasti kõige kulukam ja töömahukam.

Hetkel kuum