Pärast Katrinat kiidab Euroopa end ülevoolavalt

Eurooplased jälgisid president Bushi komistamist orkaani Katrina põhjustatud surmale, hävingule ja kaosele. On tõsi, et ükski Euroopa riik, mis riigi nime väärt, ei lubaks iialgi oma kodanikel langeda sellisesse vaesusesse, et nad sõna otseses mõttes ei ole võimelised looduskatastroofi eest oma kodudest lahkuma.

Eurooplased, ja mitte ainult vasakpoolsed, olid tõeliselt ?okeeritud Katrina elavast demonstratsioonist, et ilmselt puudub Ameerika vaestel põhi, kuhu langeda.

Selline mure ja tundlikkus on aga liiga ennastkiitev, võimaldades eurooplastel ilustada probleeme, mis neil endil oma üleskiidetud sotsiaalse solidaarsusega on.

Euroopa sotsiaalse solidaarsuse doktriin ülistab õiglust ja võrdsust, varjab aga ebaõiglust tuluastmiku ülemises otsas. Heaoluriigi eliit saab tavaliselt parimad arstid, parimad kohad kontserdil, parimad korterid parimas naabruskonnas. Väljastpoolt tulijad leiavad, et on raske konkureerida, kui äri sõltub õigete inimeste tundmisest. Üllatavalt ei pruugi eliidi kohtlemine Euroopas USA omast nii erinev ollagi. USA toetab oma eliiti sellele maksukärpeid pakkudes. Euroopa toetab neid järjekorranimestike etteotsa upitades ja kapitalile maksusoodustusi tehes.

Kuigi New Orleansi häbilugu ei oleks kunagi saanud juhtuda Euroopas, ei õnnestu Euroopa sotsiaalsel solidaarsusel sellest hoolimata majanduskasvu eeliseid piisavalt madalama sissetulekuga gruppideni viia. See võib olla heaoluriigi kõige silmatorkavam nõrkus. Kuigi sotsiaalne solidaarsus ja majanduskasv ei ole mingil juhul võrreldavad, on eurooplased üsna rumalalt valinud heaoluriigi ebaefektiivse variandi.

Euroopa sotsiaalne solidaarsus on liiga sageli oma eesmärkide poole püüelnud pigem majanduslikult kulukate otsesekkumistega tööjõuturule. Nt selleks, et kaitsta töökohti, on Euroopa heaoluriik teinud ettevõtetele keeruliseks töötajate vallandamise. Kuid keda ei saa vallandada, seda ei võeta tööle. See tähendab, et töötud ei suuda leida tööd (isegi kui töö on olemas) ja töölised, kellel on töökohad, ei liigu potentsiaalselt parematele töökohtadele. Vältimatu tulemus on püsivalt kõrge tööpuudus ja tööjõu immobiilsus. See ei pea niimoodi olema. Sotsiaalset ümberjaotust saab teostada pigem eelarvevahendeid kasutades kui otsese sekkumisega tööjõuturule.

Euroopa vasakpoolsed kiidavad hooplevalt Katrina kiiluvees sotsiaalset solidaarsust. Kuid Euroopa rahvusriikide homogeensus on vähenemas, immigrandid kujutavad suurenevat väljakutset sotsiaalsele solidaarsusele. EL tervikuna seisab sarnase dilemma ees: kas hollandlane Amsterdamis peaks tundma sama suurt solidaarsust kreeklasega Ateenas nagu teise hollandlasega Rotterdamis. See toob meid tagasi Katrina juurde. Katastroofi järel on palju öeldud ja kirjutatud, kui vähe ameeriklased üksteisest hoolivad. Kindlasti ei saa eitada, et on raske sundida inimesi New Yorkist, Maine?ist või Utah?st entusiastlikult kulutama New Orleansi tammidele ? vähemalt kuni kohutava kriisini.

Kuid kas see tõesti erineb Euroopast? Kas hollandlane finantseerib entusiastlikult ühiskondlikku infrastruktuuri Kreekas? Kas kreeklased rahastavad veeprojekte Hollandis? Solidaarsus liikmesriikide vahel ei pruugigi osutuda nii erinevaks solidaarsusest USA osariikide vahel.

Pole kahtlust, et Ühendriikidel on reaalsed ? ja kasvavad ? probleemid tulude jaotamise õiglusega. Eurooplased peaksid aga oma kriitilisust mahendama arusaamisega, et nende probleemid on samasugused.

Autor: Melvyn Krauss