Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Muusika eest tuleb veel ühte tasu maksta
?Aasta lõpuks tahaks jõuda nii kaugele, et kõigi jaekaupmeeste, omavalitsuste, toitlustusasutustega on tasu maksmise lepingud sõlmitud,? räägib Eesti Esitajate Liidu (EEL) juht Urmas Ambur.
Ettevõtjad, kes mängivad näiteks kaupluses, diskoteegis, kohvikus või hambaarsti ooteruumis raadiot või oma plaate, peavad edaspidi hakkama lisaks autorite ühingule maksma ka esitajatele ja fonogrammitootjatele.
?Kui autorite ühing on kogunud juba kümme aastat tasu, siis esitajad on lihtsalt toetanud ettevõtteid. Hakkame nüüd aktiivsemalt seisma nende õiguste eest,? räägib Ambur.
Autorikaitseseaduse järgi peavad oma loomingu eest saama tasu ka esitajad, paraku esitajate vähene aktiivsus on lasknud asjal aastaid venida, selgitab Ambur. Takistuseks on olnud ka 2004. aastani kehtinud Rooma konventsiooni kirjutatud reservatsioon, mille järgi välismaiste esitajate eest tasu ei pidanud maksma. Ka võis tasu koguda vaid fonogrammitootjate liit. Nüüd on piirangud maas.
Tasu maksmise üle käivad läbirääkimised Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu, Kaupmeeste Liidu ja Ringhäälingute Liiduga. Ees ootavad kohtumised omavalituste ühendustega. Hetkel juba maksavad esitajatele tasu ETV, Eesti Raadio, Uno.ee ja Elion ITV.
Tööpõld on lai, sest ootel on ca 10 000 poodi ja söögikohta, kes peaks kas lepingu sõlmima või siis vaikuses oma asju toimetama.
Kui Eesti Autorite Ühing kogub aastas ca 45 miljonit krooni, siis Amburi hinnangul võiks ka nende kogutav summa ulatuda sinnakanti. Eelmisel aastal oli summa kõigest 900 000 krooni.
Peamiseks probleemiks on Amburi sõnul ettevõtjate teadmatus. ?Küsitakse, millest selline kohustus, plaadi ma ju ostsin, kas ma ei või seda kuulata. Võib. Aga esitajal on õigus saada selle eest ka tasu,? selgitab Ambur.
Ta toob positiivse näitena Georg Otsa spaa Saaremaal, mis on koguni välja andnud oma plaadi, et klientidele jääks meelde külastus ja nad saaksid kodus meenutada, et sellise muusika ajal tehti mulle massaa?i ja oli väga hea. ?Kui näiteks toimuvad vesiaeroobika treeningud ja kõlarid on pandud isegi basseinis vee alla, siis see otseselt näitab, et ettevõte peab muusikat oluliseks,? räägib Ambur. Ta lisab, et spaa on aru saanud seaduse mõttest ja maksab tasu ka esitajatele.
Sama peaks tegema ka teised või siis loobuma muusikast. Alternatiiviks oleks ise laulmine. ?Seadused on täitmiseks. Kui seadusesse on sisse pandud, et on vastav õigus, siis tuleb seda täita,? ütleb Ambur.
EELi liikmeks on ligi 300 esitajat, lisaks esindatakse kahepoolsete lepingute alusel Eestis üle 200 000 välismaise esitaja.
?Mitu korda võib ühe asja eest tasu küsida?!? imestab Grossi kaupluseketi omanik Oleg Gross.
Ta ohkab sügavalt ja teatab, et suhtub uude tasusse negatiivselt. ?Nende maksude väljamõtlemisega võime me nii kaugele minna, et üks maks tuleb teise otsa. Lõpuks pole keegi neid kokku liitnud, mis kõik ettevõtjale peale pannakse ja mida peab tarbija kinni maksma,? sõnab Gross. Omal ajal Autorite Ühinguga kohtutee raadiokuulamise eest ette võtnud ja riigikohtus õiguse saanud Grossi kauplustes praegu muusika ei mängi. ?Kuna nad polnud valmis meiega lepingut tegema sel ajal, kui käis kohtuvaidlus, siis meie ei kuula mitte kuskil muusikat. Oleme lepinguks valmis, summa, mis tuleks aastas maksta, on 50 krooni,? ütleb Gross.