Äripäevas avaldatud Global Water Intelligence?i 2005. aasta võrdlusandmed maailmalinnade veehindade kohta äratavad tõsist kahtlust. Kogu avaldatud lugu pole üldiselt tõsiselt võetav.

Kõigepealt jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik, et piiratud veevarudega kohtades, nagu Bagdad ja Havanna, saab joogivesi olla sedavõrd alaväärtustatud. Seal maksab üks kuupmeeter kõigest 10 senti, nii et piinlik on hakata võrdlemagi meie liigniiskete alade veehindadega, vahe on 115kordne!

Mis puutub Tallinna Vee põhjendustesse vee hinna tõusu kohta, siis neid argumente ma asjatundjana tõsiselt võtta ei saa. Üldjuhul on põhjavee kasutamine veeallikana pinnaveest odavam. Iseasi, mida me sellele ?peale krutime?. Viimsi, Maardu, Kakumäe, Tabasalu veefirmad, mis paiknevad väljaspool ASi Tallinna Vesi haldusvõimu, müüvad põhjavett oma tarbijatele ligi 6 krooniga kuupmeetrist.

On alust arvata, et Tallinna Vesi pole huvitatud vee hinna alandamisest ega lepingutingimuste kohaselt linna veemajanduse korrastamisest. Tegeldakse peamiselt ettevõtte mõjuvõimu laiendamisega, et tagada suuremaid kasumeid, mille tallinlased on kokkuvõttes sunnitud kinni maksma.

Teise omaniku, Tallinna linnavõimude häält, pole enam kuulda, hoolimata mõne aasta tagusest lubadusest hoida vee hind kontrolli all. Mingit huvi tervislikuma ja odavama joogivee vastu pole üles näidatud isegi valimisloosungina.

Hästi ei saa suhtuda ka Tallinna abilinnapea Toivo Prommi ebakompetentsesse kinnitusse, et Riia poole odavamat veehinda tingib poole halvem vee kvaliteet.

Ja miks tuuakse üldse võrdluseks meile kauged, teises klimaatilises vööndis olevad alad, nagu Kaimanisaared, Iraak, Hollandi Antillid? Mis see meile korda läheb, et maailmas on kõige kallim kanalisatsioon Kaimanisaartel, ega see meie olukorda leevenda.

Autor: Erna Sepp