Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Koduvalve ja haldus ? kui mõistlikud?
Juhtumite sagenemine, kus eluaset soetavad inimesed pannakse lisateenuste (nt koduvalve, järgmiseks võib-olla sideteenus) ostmise näol sundseisu, on äärmiselt tõsine. Tarbijad, kellel tekivad korterit ostes probleemid lepingusse lisatud teenustega, mida nad osta ei soovi, on keerulises situatsioonis. Samas sõltub palju ostjate teavitamisest. Kõik ostutingimused ning võimalikud lisateenused peavad olema tarbijale selged enne tehingut, et langetada teadlik valik. Valve- või haldusteenuse ostmine koos korteriga võib olenevalt teavitamisest olla tarbija teadlik otsus. Võib ka mitte olla.
Võlaõigusseadus (§ 42) sätestab, et lepingus, mille teine pool on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, kui nähakse ette tarbija kohustus lisaks kokkulepitule täiendavalt vastu võtta tellimata asju või teenuseid. Samuti sätestab võlaõigusseadus, et kui tarbijale nähakse ette sõlmida kolmanda isikuga lisaks muu leping, siis peab see olema mõistlik, arvestades selle lepingu seost tüüptingimusega lepinguga. Küsimus on hinnangus: kuivõrd mõistlik on nõuda korteri ostmisel ka koduvalveteenuse lepingu sõlmimist, kui möödapääsmatu on halduslepingu sõlmimine? Igal juhul soovitame sellises situatsioonis tarbijakaitseameti poole pöörduda. Teatud vaidlusi saab lahendada aga ainult kohtus.
Autor: Kristina Vaksmaa