Tallinna linnavõim ja -valitsus on tegevusetud
Demokraatlikes õigusriikides peetakse normaalseks, kui kujundatud poliitilise otsuse mittetäitmisel (mittekohasel täitmisel) või ühiskonnale kahjulike otsuste vastuvõtmise järel järgneb vastutus. Kahjuks meie poliitilisel maastikul seda märgata pole. Võetakse vastu poliitilisi otsuseid, kuid vastutada ei taheta. Ometi peaks poliitika hindamisel kehtima eelkõige moraali ja eetika kriteeriumid. Hea näitena võiks tuua kaitseministri Jaak Jõerüüdi hiljutise avalduse, milles ta teatas, et ei ole nõus valitsuses jätkama. Kahjuks on see erand, mis ei kinnita reeglit, ja ühiskonnas, eriti poliitiliste liidrite hulgas, on levinud vastutamatuse sündroom.
Esineb ka olukordi, kus matkitakse tegevust, mis sisuliselt võrdub tegevusetusega. Näiteks võttis Tallinna linnavolikogu hiljuti vastu otsuse ja andis Tallinna linnavalitsusele ülesande välja töötada ja esitada linnavolikogule õigusakti eelnõu, mis reguleeriks Tallinnas mootorikütuste ja ohtlike veoste transportimist ning nende käitlemisel tekkida võivate ohtude ennetamist.
Tallinna linnavalitsus saatis oma viimasel istungil volikokku otsustamiseks ettepanekute kogumi ohtlike veoste linnast välja saamiseks. Selleks valmistas linnavalitsus nelja seaduse ? raudtee ja keskkonnaseaduste ? muutmise ettepanekud. Linnavalitsus möönab, et juhul, kui nende initsiatiiv õnnestub, siis ei veeta näiteks üliohtlikku ammooniumnitraati 2007. a 1. jaanuarist enam läbi Tallinna, olgugi, et juba räägitakse avalikult ka tähtajast 2011. aasta.
Tallinna linnavõimude initsiatiivi võib hinnata tegevuse matkimiseks, sest nii linnavalitsus kui ka linnavolikogu tegelevad selle ohusituatsiooni lahendamisega juba 1998. a alates, kuid tagajärjetult. See näitab meie poliitikute kuritahtlikku tegevusetust, sest linnas on reaalne ohusituatsioon (meenutame 24. mai Muuga sadama pretsedenti). On olemas seaduslik alus kohe ohtlikud veosed lõpetada.
See näitab samuti valitsuse suutmatust probleemi operatiivselt lahendada, sest tegemist on üleriigilise ohusituatsiooniga: ohus on Tartu, Tapa ja Narva linn, samuti teised raudteeäärsed asulad. On karta, et praeguste veosemahtude juures ei jää plahvatuse korral Muuga sadamas, Kopli kaubajaamas, Paljassaares puutumata ka Tallinn ja selle vanalinn. Poliitikute jutt, et ohtlike veoste lõpetamiseks puudub otsene haldussunni mehhanism, ei vasta tegelikkusele ja on vastutustundetu. Ohusituatsiooni lõpetamiseks Tallinnas annavad kohe võimaluse juba kehtivad seadused. Näiteks Hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 2 lg 1 p 1, milles jätkuva toimingu lõpetamiseks on ette nähtud seaduslik alus.
Samuti võimaldab seda Kohaliku Omavalitsuse Korralduse seaduse (KOKS) § 1, § 2, § 3, mis määratlevad kohaliku omavalitsuse põhimõtted ja seaduslikud alused. Seega vabariigi valitsusel, Tallinna linnavalitsusel ja linnavolikogul on kohustus tagada igaühe õigused ja vabadused linnades, valdades ja asulates. Selle ülesande oleks pidanud vähemalt teoreetiliselt lahendama juba mitteadekvaatselt läbiviidud Paljassaare?Russalka vahelise rannaalade üldplaneering. Vastavalt Kemikaaliseaduse § 13 lg 2 p 2 on vabariigi valitsusel volitus keelata, piirata või peatada ohuga ettevõtte tegevus, mh juhul, kui valla- või linnavolikogu on esitanud vastavasisulise taotluse.
KOKSi § 6 lg 3 kohaselt korraldab kohalik omavalitsus ka neid kohalikke elu küsimusi, mis on talle pandud teiste seadustega või mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada. Antud juhul on kohaliku omavalitsuse universaalpädevuses probleemi lahendamine, mis lähtub kohaliku omavalitsuse ja riigi elu küsimuste eristamisest.
Tallinna linna läbivate ohtlike veoste reguleerimise näol ongi tegemist kohaliku elu küsimusega. Seetõttu väita, nagu omavalitusel puuduvad otsesed sunnivahendid, on ekslik ja vastutustundetu. Kahjuks ka meie õiguskaitseorganid ei taha algatada menetlust kuritahtliku tegevusetuse motiivil, sest ? nagu nad põhjendamatult väidavad ? esitatud faktid ei sisalda küllaldaselt andmeid, mis tõendaksid ametnike ja poliitikute kuritahtlikku tegevusetust. Siin on jällegi tegemist tegevuse matkimisega, mis lõppkokkuvõttes viib kuritahtliku tegevusetuseni. Seega peaksid poliitilised otsustajad kandma reaalset vastutust.
Autor: Heldur Unt