Miks valitseb oskustööjõu puudus?

Seesama gümnaasiumilõpetaja peab tegema pärast kolmeaastast õpingut uue otsuse ameti ja teadusliku kraadi vahel. Nüüd on noored juba elukogenenumad ning riigieksamite näol omavad paremat ülevaadet oma võimetest. Samas aga ei paku haridussüsteem enam praktilist valikuvabadust, ainus loogiline haridustee jätk on teadusliku kraadi omandamine. Otsus ametit õppima minna tähendaks noorele kuni 2,5 aasta ?kaotamist?. Nooruk saab aru, et oleks võinud teha valiku ameti kasuks varem, mistõttu tekib pärast gümnaasiumi psühholoogiline takistus ameti õppimiseks. Et mitte aega kaotada, ongi lõpptulemus teaduslikku kõrgharidust omandavate noorte rohkus.

Kuna ülikoolide tähtsamaid sissetulekuallikaid on pearaha ja õppemaks, tullaksegi noortele vastu. Ülikoolide rohkus ning oskustööjõu puudus on loomulik olukorras, kus üliõpilaste arv kolme aasta pärast määratakse ära sisuliselt põhikooli lõpetamise järel. Praegune haridussüsteem ei paku noortele ameti õppimise võimalust haridustee loogilise jätkuna.

Probleemi on võimalik lahendada vaid viies hetk teadusliku kraadi omandamise ja ameti õppimise vahel otsustamisel hilisemaks. Tuleb muuta ametialase hariduse olemust, vähendades märgatavalt kutsekeskkoolide arvu ja tähtsust. Kutsekeskkooli peaksid minema vaid vähesed noored, kes katsete alusel on parimad. See võimaldab keskkoolilõpetajal valida ametialase kõrgkooli kasuks, tundmata, et seda valikut oleks võinud teha varem ning pole ?kaotatud? aastaid keskkoolis. Keskkoolipingist ametikõrgkooli minek oleks sel juhul sama loogiline samm kui teadusliku kraadi omandamine. Võib küll tunduda, et kutsekeskkoolide tähtsuse ning vastu võetavate õpilaste arvu märgatav vähendamine tähendab valikuvõimaluste limiteerimist ning vähendades kutsekeskkoolide rolli, toimitaks justkui vastupidiselt eesmärgile. Kuid tuginedes ametit õppivate noorte vähesuse põhjustele, on mul alust väita, et selline faktiline võimaluste limiteerimine loob aga olukorra, mis viib praegu suuresti vaid teoorias eksisteerivad võimalused reaalsuseks. Vähendades kutsekeskharidust omandavate noorte arvu, tekibki olukord, kus noored lähevad pärast keskkooli lõpetamist ametit omandama.

Haridussüsteem sunnib noori hetkel valikuid tegema, kui nad pole selleks veel valmis, ega taga reaalset valikuvõimalust, kui selleks valmis ollakse. Tuleb muuta ametialase hariduse olemust, vähendades märgatavalt kutsekeskkoolide arvu ja tähtsust. Nii hoitakse ära olukord, kus keskkoolilõpetaja tunneb psühholoogilist survet minna teaduslikku kraadi omandama.

Autor: Siim Trumm