Miks valitseb oskustööjõu puudus?

Eesti haridussüsteem pole siiamaani leidnud sobivat tasakaalu teadusliku ning kutsehariduse vahel. Ühiskonnas valitseb oskustööjõu puudujääk, samas kui teaduslikku kraadi omandavaid noori on rohkem, kui ülikoolid suudavad kvaliteetselt koolitada. Olukord viitab ühiskonna ebaproportsionaalsele arenemisele. Poliitikud propageerivad ameti õppimist, ent ei paku noortele reaalseid võimalusi.

Otsus teoreetilise kõrghariduse omandamise ja ameti õppimise vahel tehakse põhikooli lõppedes. Pärast põhikooli on noortel kolm võimalikku haridustee jätkamise võimalust: minna kutsekeskkooli ja omandada amet enamjaolt kolme aastaga; õppida gümnaasiumis kolm aastat ja sealt minna edasi kõrgkooli teaduslikku kraadi omandama; õppida gümnaasiumis 3 aastat ja minna kutsekõrgkooli ametit õppima, mis kestab kuni 2,5 aastat.

Seega tuleb esmalt valida põhikoolijärgselt kutsekeskkooli ja gümnaasiumi vahel. Kuna põhikool märgatavalt ei selekteeri noori, tekib ebamäärane situatsioon, kus 15aastastena tuleb otsustada oma edasise elu üle suhteliselt vähese informatsiooni alusel. Kasutada on vaid põhikooli tunnistus ning ühiskonna negatiivne hoiak kutsekeskkoolide suhtes. Lisaks tehakse väga paljudele noortele otsus ära vanemate poolt. Milline vanem ei usuks, et tema laps on võimeline kõigeks? Seetõttu minnaksegi massiliselt gümnaasiumi.

Seesama gümnaasiumilõpetaja peab tegema pärast kolmeaastast õpingut uue otsuse ameti ja teadusliku kraadi vahel. Nüüd on noored juba elukogenenumad ning riigieksamite näol omavad paremat ülevaadet oma võimetest. Samas aga ei paku haridussüsteem enam praktilist valikuvabadust, ainus loogiline haridustee jätk on teadusliku kraadi omandamine. Otsus ametit õppima minna tähendaks noorele kuni 2,5 aasta ?kaotamist?. Nooruk saab aru, et oleks võinud teha valiku ameti kasuks varem, mistõttu tekib pärast gümnaasiumi psühholoogiline takistus ameti õppimiseks. Et mitte aega kaotada, ongi lõpptulemus teaduslikku kõrgharidust omandavate noorte rohkus.

Kuna ülikoolide tähtsamaid sissetulekuallikaid on pearaha ja õppemaks, tullaksegi noortele vastu. Ülikoolide rohkus ning oskustööjõu puudus on loomulik olukorras, kus üliõpilaste arv kolme aasta pärast määratakse ära sisuliselt põhikooli lõpetamise järel. Praegune haridussüsteem ei paku noortele ameti õppimise võimalust haridustee loogilise jätkuna.

Probleemi on võimalik lahendada vaid viies hetk teadusliku kraadi omandamise ja ameti õppimise vahel otsustamisel hilisemaks. Tuleb muuta ametialase hariduse olemust, vähendades märgatavalt kutsekeskkoolide arvu ja tähtsust. Kutsekeskkooli peaksid minema vaid vähesed noored, kes katsete alusel on parimad. See võimaldab keskkoolilõpetajal valida ametialase kõrgkooli kasuks, tundmata, et seda valikut oleks võinud teha varem ning pole ?kaotatud? aastaid keskkoolis. Keskkoolipingist ametikõrgkooli minek oleks sel juhul sama loogiline samm kui teadusliku kraadi omandamine. Võib küll tunduda, et kutsekeskkoolide tähtsuse ning vastu võetavate õpilaste arvu märgatav vähendamine tähendab valikuvõimaluste limiteerimist ning vähendades kutsekeskkoolide rolli, toimitaks justkui vastupidiselt eesmärgile. Kuid tuginedes ametit õppivate noorte vähesuse põhjustele, on mul alust väita, et selline faktiline võimaluste limiteerimine loob aga olukorra, mis viib praegu suuresti vaid teoorias eksisteerivad võimalused reaalsuseks. Vähendades kutsekeskharidust omandavate noorte arvu, tekibki olukord, kus noored lähevad pärast keskkooli lõpetamist ametit omandama.

Haridussüsteem sunnib noori hetkel valikuid tegema, kui nad pole selleks veel valmis, ega taga reaalset valikuvõimalust, kui selleks valmis ollakse. Tuleb muuta ametialase hariduse olemust, vähendades märgatavalt kutsekeskkoolide arvu ja tähtsust. Nii hoitakse ära olukord, kus keskkoolilõpetaja tunneb psühholoogilist survet minna teaduslikku kraadi omandama.

Autor: Siim Trumm