Austraalia ? punast värvi kivist südamega

Uluru (aborigeenide keeles) ehk Ayers Rock (inglise keeles) asub Austraalia keskpaigas ning seda ümbritsevad igast küljest kõrbed. Austraalia postkaartide lemmikikoon on maailma suurim monoliit ning lisaks nähtavale maapealsele osale on sellest mäest kaks kolmandikku peidus maa all. Kalju on 3,6 km pikk ja selle järsud seinad tõusevad 348 m kõrgusele. Geoloogid arvavad, et kalju vanus on rohkem kui 600 miljonit aastat, kuid kuidas selline moodustis keset eimiskit tekkis, on seniajani lõplikult selgusetu.

Lennujaam on Ulurust 17 km eemal asuvas 3000 elanikuga Yulara asulas. Lennujaamaks on tegelikult võrkaiaga asfalteeritud plats ning madal väike majake, kus infopunkt ja paar autorendifirma laenutuspunkti. Lennukist välja astudes lööb näkku pahvak kuiva ja kuuma õhku ? see on ütlematult mõnus pärast lõunaranniku südatalviseid tuuli. Kõik reisijad topitakse bussidesse ja viiakse Yularasse, mis on Ulurust 20 km kaugusel rahvuspargi põhjapiiril asuv külastuskeskus.

Yularas on aborigeenide kultuurikeskus, kus on väike väljapanek aborigeenide kultuurist, elust ja uskumustest. Ajalooliselt kulub rahvuspargi maa-ala kahele aborigeenide hõimule ? yankunytjatjara ja pitjantjatjara, kes kõnelevad anangu keelt. Uluru ja Kata-Tjuta rahvuspark on neile pühad paigad, mis on seotud maailma loomise müütidega ja on senini olulised kultusobjektid. 1985. aastal said hõimud Austraalia valitsuselt tagasi neile iidselt kuulunud maa (arvatakse, et suguharud on seal elanud rohkem kui paarkümmend tuhat aastat), kuid andsid seejärel maa rahvuspargile rendile. Nüüd juhitakse rahvusparki koos valgetega.

Uluru on tuntud oma lummava värvimuutmismängu poolest. Päikesetõusuaegsest kirgasoran?ist ja erkpunasest lillakani, roosadest varjunditest rääkimata. Sompus ilmaga on ta näidanud isegi rohekas-hallikat tooni. Värvivariatsioonid toob esile kõrge rauasisaldus ja värve muudab päike, mis Ulurule paistab. Erksaim toon on päikesetõusu punakasoran?, mida võib näha vaid paari minuti jooksul, kui Uluru silmnähtavalt värvust muudab, loojangupäike toob seevastu esile lillaka-roosaka varjundi.

Minu esimene Uluru päikeseloojang on Yularast, toreda nimega Imalungi vaateplatvormilt, kuigi olen natuke kaugel, et see mulle sügavat muljet avaldaks. Pärast loojangut läheb väga kiiresti kottpimedaks ja ilma taskulambita võib koperdada omaenese jalgade otsagi. Taevas hakkavad särama tuhanded pisikesed tähed. Austraalia tähistaevas on hoopis teistsugune ? ikkagi lõunapoolkera ? kuidagi lähedamal ja rohkemate tähtedega. Kui kodus otsitakse tähistaevast kõigepealt Suurt Vankrit, siis sealmaal Lõunaristi, need neli rombikujuliselt paiknevat tähte ehivad ka Uus-Meremaa lippu.

Pärast magamiskotis lõdisetud ööd tuleb hommikul samasuguses pilkases pimeduses end korda seada. Bussisõit 50 km kaugusele on justkui teekond loomaaias või safarirännak. Bussitulede valgusvihku hüppavad üksteise järel erineva suurusega kukkurloomad, pealegi on neil komme keset teed seisma jääda ja seejärel nõutu näoga ringi vaadata. Peab olema tugeva närvikava ning rallipiloodi kogemustega, et neist mööda vingerdada. Rahvuspargi 50 km/h kiiruspiirang, austraallaste öise sõidu vältimine ning autode kängururauad omandavad uue tähenduse.

Paljude arvates on Olga ehk Kata Tjuta mäed isegi imposantsema välimusega kui Uluru. See on paljudest liivakivimägedest koosnev pinnavorm, mille kõrgeim tipp on paarsada meetrit kõrgemal kui Uluru oma. Oma näo annavad Olga mägedele ümarad vormid, koopad, lõhed, kuivanud ojasängid ja tuultest lihvitud kaljud. Varahommikune ning inimtühi 7,4 km pikk matkarada ainult kinnitab võimast tunnet. Matkarada pole raske, kuigi vahepeal tuleb mööda kaljut ronida päris kõrgele. Viimasel kilomeetril tuleb vastu kümneid gruppe ja ma tänan õnne, et sellest turistidevoolust pääsesin.

Pärastlõuna kulub Uluruga tutvumiseks. Valikust ? kas teha 10 km matk ümber Uluru või ronida kalju tippu ? valin viimase, kuigi endal on natuke piinlik. Aborigeenidele ei meeldi, kui nende püha kivi otsa ronitakse. Nemad ise ei ole seda kunagi teinud. Tahaksin küll nende soovi austada, aga seekord saab seiklushimu võitu. Tippu viib vaid üks kitsas rada. Ühelt poolt põlvekõrguseid toestusposte minnakse üles ja teiselt poolt tullakse alla. Kohati on nii järsk, et tuleb end käte jõul üles vinnata. Veidi on kõhe ning jämedast metalltrossist ei julge hetkekski lahti lasta. Iga ronitud meetriga muutus vaade ühe ilusamaks ? inimesed pisemaks, autod tikutoosisarnasemaks ja põõsaste roheline värvus kadus üldisesse punasesse tausta.