Austraalia ? punast värvi kivist südamega

Aborigeenide püha paik, nende kultusobjekt, mis on seotud maailmaloomise müüdiga ning mida iga päev tuhanded turistid üle kogu maailma vaatama sõidavad.

Lennusõit Austraalia lõunarannikult keskpaika kestab vähem kui neli tundi. Ei kulu tundigi, kui vaateväljast kaovad kõik inimtegevuse jäljed ? linnad, külad, farmid, põllud, karjamaad, maanteed. Loodus muutub üha monotoonsemaks ning üsna pea pole lennukiaknast midagi muud vaadata kui ainult punast liivakõrbe ja üksikuid erineva suurusega kuivanud soolajärvesid. Paar korda vilksatavad kümne kilomeetri kõrguselt mäeahelikud, vahelduseks muidu tasasele maapinnale. Kusagil laiuvad suured maardlad ning kullakaevandused.

Teadsin, mis mind ees ootab, aga tegelikkuses lõputut tühjust kogeda on ikkagi hoopis midagi muud. Aukartustäratavam. Ja siis äkki keset päikeses põlenud maapinda tõuseb tasasest pinnasest esile suursugune oran?ikas kalju ? Uluru.

Uluru (aborigeenide keeles) ehk Ayers Rock (inglise keeles) asub Austraalia keskpaigas ning seda ümbritsevad igast küljest kõrbed. Austraalia postkaartide lemmikikoon on maailma suurim monoliit ning lisaks nähtavale maapealsele osale on sellest mäest kaks kolmandikku peidus maa all. Kalju on 3,6 km pikk ja selle järsud seinad tõusevad 348 m kõrgusele. Geoloogid arvavad, et kalju vanus on rohkem kui 600 miljonit aastat, kuid kuidas selline moodustis keset eimiskit tekkis, on seniajani lõplikult selgusetu.

Lennujaam on Ulurust 17 km eemal asuvas 3000 elanikuga Yulara asulas. Lennujaamaks on tegelikult võrkaiaga asfalteeritud plats ning madal väike majake, kus infopunkt ja paar autorendifirma laenutuspunkti. Lennukist välja astudes lööb näkku pahvak kuiva ja kuuma õhku ? see on ütlematult mõnus pärast lõunaranniku südatalviseid tuuli. Kõik reisijad topitakse bussidesse ja viiakse Yularasse, mis on Ulurust 20 km kaugusel rahvuspargi põhjapiiril asuv külastuskeskus.

Yularas on aborigeenide kultuurikeskus, kus on väike väljapanek aborigeenide kultuurist, elust ja uskumustest. Ajalooliselt kulub rahvuspargi maa-ala kahele aborigeenide hõimule ? yankunytjatjara ja pitjantjatjara, kes kõnelevad anangu keelt. Uluru ja Kata-Tjuta rahvuspark on neile pühad paigad, mis on seotud maailma loomise müütidega ja on senini olulised kultusobjektid. 1985. aastal said hõimud Austraalia valitsuselt tagasi neile iidselt kuulunud maa (arvatakse, et suguharud on seal elanud rohkem kui paarkümmend tuhat aastat), kuid andsid seejärel maa rahvuspargile rendile. Nüüd juhitakse rahvusparki koos valgetega.

Uluru on tuntud oma lummava värvimuutmismängu poolest. Päikesetõusuaegsest kirgasoran?ist ja erkpunasest lillakani, roosadest varjunditest rääkimata. Sompus ilmaga on ta näidanud isegi rohekas-hallikat tooni. Värvivariatsioonid toob esile kõrge rauasisaldus ja värve muudab päike, mis Ulurule paistab. Erksaim toon on päikesetõusu punakasoran?, mida võib näha vaid paari minuti jooksul, kui Uluru silmnähtavalt värvust muudab, loojangupäike toob seevastu esile lillaka-roosaka varjundi.

Minu esimene Uluru päikeseloojang on Yularast, toreda nimega Imalungi vaateplatvormilt, kuigi olen natuke kaugel, et see mulle sügavat muljet avaldaks. Pärast loojangut läheb väga kiiresti kottpimedaks ja ilma taskulambita võib koperdada omaenese jalgade otsagi. Taevas hakkavad särama tuhanded pisikesed tähed. Austraalia tähistaevas on hoopis teistsugune ? ikkagi lõunapoolkera ? kuidagi lähedamal ja rohkemate tähtedega. Kui kodus otsitakse tähistaevast kõigepealt Suurt Vankrit, siis sealmaal Lõunaristi, need neli rombikujuliselt paiknevat tähte ehivad ka Uus-Meremaa lippu.

Pärast magamiskotis lõdisetud ööd tuleb hommikul samasuguses pilkases pimeduses end korda seada. Bussisõit 50 km kaugusele on justkui teekond loomaaias või safarirännak. Bussitulede valgusvihku hüppavad üksteise järel erineva suurusega kukkurloomad, pealegi on neil komme keset teed seisma jääda ja seejärel nõutu näoga ringi vaadata. Peab olema tugeva närvikava ning rallipiloodi kogemustega, et neist mööda vingerdada. Rahvuspargi 50 km/h kiiruspiirang, austraallaste öise sõidu vältimine ning autode kängururauad omandavad uue tähenduse.

Paljude arvates on Olga ehk Kata Tjuta mäed isegi imposantsema välimusega kui Uluru. See on paljudest liivakivimägedest koosnev pinnavorm, mille kõrgeim tipp on paarsada meetrit kõrgemal kui Uluru oma. Oma näo annavad Olga mägedele ümarad vormid, koopad, lõhed, kuivanud ojasängid ja tuultest lihvitud kaljud. Varahommikune ning inimtühi 7,4 km pikk matkarada ainult kinnitab võimast tunnet. Matkarada pole raske, kuigi vahepeal tuleb mööda kaljut ronida päris kõrgele. Viimasel kilomeetril tuleb vastu kümneid gruppe ja ma tänan õnne, et sellest turistidevoolust pääsesin.

Pärastlõuna kulub Uluruga tutvumiseks. Valikust ? kas teha 10 km matk ümber Uluru või ronida kalju tippu ? valin viimase, kuigi endal on natuke piinlik. Aborigeenidele ei meeldi, kui nende püha kivi otsa ronitakse. Nemad ise ei ole seda kunagi teinud. Tahaksin küll nende soovi austada, aga seekord saab seiklushimu võitu. Tippu viib vaid üks kitsas rada. Ühelt poolt põlvekõrguseid toestusposte minnakse üles ja teiselt poolt tullakse alla. Kohati on nii järsk, et tuleb end käte jõul üles vinnata. Veidi on kõhe ning jämedast metalltrossist ei julge hetkekski lahti lasta. Iga ronitud meetriga muutus vaade ühe ilusamaks ? inimesed pisemaks, autod tikutoosisarnasemaks ja põõsaste roheline värvus kadus üldisesse punasesse tausta.

Matkast kaks kolmandikku on juba Uluru katusel. Teekonda kõrgeimasse punkti tähistavad kivile joonistatud valged noolekesed. Puhub nii vinge tuul, et kaaslastega on võimalik suhelda vaid karjudes. Kõrgeimas tipus on suur metalne kompassi kujuga sammas, mis näitab silmapiiril asetsevate mäeahelike suunas ja nende kaugusi. Silm haarab veel 120 km kaugusel asuvat, kuid rohkem mitte. Teekond tagasi maapealsesse ellu on isegi raskem kui ülesronimine ja jälle kindlal pinnasel seista on ütlematult mõnus tunne.

Ulurust ei saa ära sõita ilma päikesetõusu imetlemata. Kuigi ei ole kõrghooaeg, siis päikesetõusu vaateplatsil on kümned bussid ja sajad inimesed. Sellel hetkel, kui kalju hakkab värvi muutma, kostab suur rõõmuhõige üle stepi ja tuhanded plõksuvad fotoaparaadid püüavad seda ainulaadset hetke jäädvustada. Ulurust lahkudes teeme veel viimase auringi ümber mäe ja Austraalia üks pildistatumaid looduse vingerpuss jääb meist maha.

Austraalia keskpaika kutsutakse hellitavalt punaseks keskuseks ja see vastab sõna-sõnalt tõele. Ainult vihmaperioodil kattub stepp lühiajaliselt lopsaka rohelusega ning pisikeste õitega, aga enamasti peale punase liiva, paari meetri kõrguste akaatsiate ning teravate rohututtide ei kasva lõpututel liivaluidetel miskit. Need on vähesed taimed, mis on suutnud nii ekstreemse kliimaga kohaneda. Keskpäevase palavuse möödumisel võib hea õnne korral kohata dingosid, känguruid ja vallaruid.

Järgmine sihtkoht punasel pinnasel on Kings kanjon, mida kutsutakse ka Austraalia Suureks kanjoniks. Pärast sadu trepiastmeid ülespoole matkates avanevad kanjoni servalt lummavad vaated. Ühel pool põhjatu kuristik kose ja kaljubasseiniga ning teisel pool Eedeni aed ehk lõputud ühetaolised ümarad punased mäed, mis oleks justkui käsitsi erineva suurusega tellistest laotud.

Ainus linna mõõtu asustus Austraalia südames on Alice Springs, mis sai alguse 1871 ehitatud telegraafijaamast. Jaam ühendas Põhja-Austraalia pealinna Darwinit lõunaosa pealinna Adelaide?iga. Telegraafiliin võimaldas vahetada infot Inglismaa ja Austraalia lõunaranniku vahel kolme päevaga varasema paari kuu asemel, mil laevad Inglismaalt Austraaliasse sõitsid.

Alice Springsis elab veidi üle 28 000 inimese, koht on tuntud mõnusa õhustiku, heade restoranide ja armsate poekestega. Hoolimata kaasaegsest ilmest ja heast ühendusest nii põhja kui ka lõunaga on tegemist miniühiskonnaga keset eimiskit. Valdavalt teenindatakse turiste, kes on tulnud kogema tõelist tagahoovi (outback, nagu nad ütlevad) tunnet. Enamasti lühikeseks peatuseks Uluru-teekonnal.

Linna ümbritseb valdavalt aborigeenide maa, kuhu valgeil on keelatud loata siseneda. Sestap on see põnev koht aborigeenide igapäevaelu ja arhailise kultuuri kogemiseks. Saab teada, kuidas jääda ellu pealtnäha elamiskõlbmatus keskkonnas, tutvuda naiivse kunsti ja termiidipesas valmistatud muusikariistadega.

Autor: Eneli Ivask