Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Toru külmumise vastu aitab küttekaabel
Kui veetorud on paigaldatud ülespoole külmumispiiri või need asuvad näiteks külmas keldris, ähvardab torusid talvel külmumisoht. ?Kindlasti tuleb võimaliku probleemi vastu võidelda juba enne külmade saabumist,? soovitab DEVI Eesti ASi Eesti tehniline juht Vahur Parve. ?Näiteks üle-eelmise aasta talvel tekkis pakase saabudes ühtäkki ?hädaolukord?, siis osteti ära kõik küttekaablid, mis meil pakkuda olid.?
Külmumisohtlikumad kohad on kõik maja välise piiriga külgnevad torud ning kohad, kust veetoru majja siseneb, tõustes kõrgemale külmumispiirist.
?Paraku teeb ehitaja tihtilugu nii, nagu talle kõige mugavam,? nendib Parve. ?Näiteks juhtides torusid katuseräästa aluste tuulekappide alt kõrgemale korrusele, arvatakse, et küll soojustusest piisab. Tegelikult on seal külmumisoht, sest villa vahelt läbi viidud toruni ei jõua ka majast tulev soojus.?
Uponor Eesti müügiinsener Tõnu Vürmel kinnitab, et uute villsoojustusega karkassmajade puhul ei soovitaks ta veetorustikke üldse välisseina planeerida: ?Üldjuhul toimib kõik niikaua, kuni hoonet aktiivselt kasutatakse. Pärast kahenädalast reisi koju jõudes võib aga oodata halb üllatus külmunud veetorude näol ? seisva veega võib nii kergesti juhtuda. Otseselt ei ole veetorud välisseinas ka ehituslik praak, aga võimalusel tasuks seda siiski vältida.?
Kui veetorud on siiski välisseinas, tasub luua süsteem nende tühjaks laskmiseks pikema äraoleku ajaks. ?Väga oluline on see võimalus suvilatest ümber ehitatud elumajade puhul, sest seal on see oht käegakatsutavaim,? sõnab Vürmel.
FEB Sanitaartehnika kütte- ja ventilatsiooni müügijuht Viljar Sarapuu nendib, et enam tähelepanu tuleb pöörata ka külmasildadele. ?Kohad, kus toru asetseb vastu külma betoonpinda, on väga külmumisohtlikud. Maa sees või penoplastil on oht palju väiksem,? kinnitab ta.
Küttekaableid saab paigaldada nii torude sisse kui ka nende ümber. Torupealse kaabli jooksva meetri võimsus ei tohi olla suurem kui 10 W. Isereguleeruva küttekaabli korral võib see olla ka suurem, sest temperatuuri kasvades selle võimsus väheneb ning puudub ülekuumenemise oht.
Torude sees tuleb kasutada spetsiaalseid joogiveekaableid, mille väline isolatsioonikiht sobib joogivette panemiseks ega anna sellele kõrvalmaitset. ?Tavakaableid, mis on mõeldud näiteks põranda jaoks, ei tohi sinna mingil juhul panna,? hoiatab DEVI Eesti ASi tehniline juht Vahur Parve. ?Joogiveetorukaablitel on ¾- ja 1-tollised muhvid, mille abil on neid lihtne paigaldada.?
Torusisene kaabel on sageli pääseteeks juhul, kui kaabli vajadus selgub alles pärast ehituse lõppu. Näiteks päästab see varem valatud põranda lõhkumisest, kui selgub, et seal all kipuvad torud külmuma.
Kaabli kuumust paigaldatakse reguleerima ka termostaat. ?Joogiveetoru siseste ja isereguleeruvate kaablite puhul on võimalik ka termostaadita hakkama saada, aga üldjuhul tähendab see rahalist kaotust,? nendib Parve.
Termostaat lükkab kütte optimaalse temperatuuri saabudes ise välja. Käsitsi kütet sisse-välja lülitades kütab kaabel pidevalt pikki juppe, mida termostaat muidu vahepeal välja lükkaks.
Termostaadist võiks loobuda vaid juhul, kui köetav torujupp on hästi lühike, meeter-paar. Pikemat vahemaad katvate torude kütmisel võib vabalt olla, et termostaat lükkab end vaid kord aastas sisse, seda just siis, kui on reaalne külmumisoht.
Küttekaabli kinnitamine torule pole keeruline töö, ent vead võivad valusalt kätte maksta.
?Kaabel kinnitatakse toru külge 25?30sentimeetriste vahedega ja selleks kasutatakse alumiiniumteipi,? juhendab DEVI Eesti tehniline juhataja Vahur Parve. Teip liimib kaabli tugevalt torule ning väldib kokkupuudet isolatsioonimaterjaliga, mis võiks põhjustada kaabli ülekuumenemise.
?Teip on igal juhul vajalik. Kui plasttorul jäetakse alumiiniumteip alla panemata, siis rikutakse toru, ja nii mõnigi kord on juhtunud, et ka majapidamine ujutatakse üle. Kui aga teip toru peale panemata jätta, siis põleb kaabel läbi ja ühtlasi kuumutab sageli ka toru läbi,? lisab Parve.
Sageli arvatakse, et küttekaablite paigaldamisest piisab ja soojustust enam üldse vaja ei lähe. ?Soojustus on ikkagi alati vajalik, ka siis, kui on olemas termostaat,? kinnitab ta.
Külmas koridoris võib torusisene küttekaabel ka soojustamata toru külmumise ära hoida, aga samas raisatakse elektrienergiat. Toruvälise küttekaabli puhul, mille ümber ei ole soojustust, kipub aga soojus minema sinna, kuhu lihtsam ? koridori kütmiseks ?, ja vesi võib torus ikkagi külmuda. Vahur Parve sõnul on isereguleeruva kaabli hind 125 kuni 150 krooni meetri kohta. Sellele lisandub otste komplekt, mis maksab 200 krooni.
Torude soojustamiseks pakutakse nii vahtplastist kui ka kivivillast koorikuid. Ära ei tohiks unustada ka koridorides asuvate vee- ja kanalisatsioonitorude soojustamist. ?Kanalisatsioonitorud võivad seal külmuda siis, kui nad on vale kaldega. Soovitaksin seal kasutada just isereguleeruvaid küttekaableid,? sõnab FEB sanitaartehnika kütte- ja ventilatsiooni müügijuht Viljar Sarapuu.
Uponor Eesti müügiinsener Tõnu Vürmel kinnitab siiski, et õigesti projekteeritud majas jooksevad kanalisatsioonitorud ise tühjaks ja ohtu ei ole.