Heidi Vihma • 17. november 2005 kell 22:00

Prantsusmaa keisri nimeline restoran Tallinna vanalinnas

Aga restoranis polnud kedagi. Ei ühtegi külastajat ega ka kedagi teenindavast personalist. Seisime nõututena tühja saali uksel tükk aega, enne kui kui meid lõpuks märgati ja lauda juhatati.

Edasine sujus küll hästi, meid teenindav ettekandjaõpilane oskas kõikidele küsimustele vastuseid anda, olgu siis toiduainete päritolu või roogade koostise kohta, oli kiire ning tähelepanelik.

Hõbedased lauakatted, küünlad, Mozart, maalitud laetalad ? vägagi meeldiv keskkond, eriti pärast kaubanduskeskust, kust just olime pidanud läbi käima.

Mulle meeldib, kui menüü peale toidunimede ka midagi muud sisaldab. Siinsest sai lugeda nii selle maja kui ka üleüldse restoranide ajaloost.

Sõime korraliku lõuna, kumbki tellis supi ja prae.

Meie roogade nimed olid sellised: rikkalik kala-mereandide duett tomati-homaari konsomeega serveeritud koos rouille krostiiniga; nuikapsa ja arti?oki vahune püreesupp kitsejuustu kroketiga; Eesti loomaliha tournedos, puraviku julienne volovanis; küü­li­kukonfii Põlt­samaa Kuldse veini ja sinihallitusjuustu kastmega, muredas tainas küpsenud jänese ja juurvilja raguu armanjaki kastmes ? pidin lauakaaslasele kee­lenõustaja ole­ma.

Supiga jäin väga rahule, aga küülikukonfii oli tuim ja kuiv, ja seda vaatamata peekoniviiludele, mis küülikule ümber olid mässitud (ja mis oleksid võinud ju menüüs kirjas olla, nii tugev komponent nagu see on). Nii et seda praadi ma lõpuni ei suutnud süüa. Lõunakaaslane jäi rohkem rahule, ainult supi kõrvale serveeritud saiamääre (mille koostist me menüüst ei osanudki leida) ei sobinud tema maitsemeeltele.

Hetkel kuum