Taavi Veskimägi • 30. november 2005 kell 22:00

Eesti ei pea rikaste riikide erandeid kinni maksma

Euroopa Liit on juba mõnda aega planeerimas järgmist eelarvetsüklit aastateks 2007?2013. Seni ei ole 25 liikmesriiki omavahel kokkuleppele jõudnud. Seda ilmestab praeguse Euroopa Liidu eesistuja riigipea Tony Blairi üllatuslik visiit Tallinnasse, mille põhieesmärgiks on Andrus Ansipit ja teisi Balti liidreid veenda oma kompromissettepaneku mõistlikkuses.

Praegune eesistuja Suurbritannia on teinud ettepaneku, mille tulemusena väheneks Luksemburgi eesistumise ajal tehtud kompromissettepanek eelarve mahu näol 20?25 miljardi euro võrra. Kui Luksemburgi eesistumise ajal tehtud kompromissiga nõustusid 20 liikmesriiki (sealhulgas Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriigid) ja vastu olid suured liikmesriigid, siis tänane ettepanek tähendab märkimisväärset rahalist kaotust just Ida-Euroopa riikidele.

Esmalt numbritest. Luksemburgi pakkumise järgi oleks Eestile eraldatava abi maht aastas 3,92% SKPst. See teeb aastas ligikaudu üheksa miljardit krooni. See on kompromiss, millega Eesti ka nõustus.

Suurbritannia on nüüd teinud ettepaneku vähendada kogu eelarvemahtu ja katta see uutele liikmesriikidele eraldatava abi arvel. Vähenduse maht oleks 10% aastas, sealjuures vanadel liikmesriikidel tõenäoliselt struktuuriabi ei vähendataks. Mida selline pakkumine, mille Blair Ansipi lauale on pannud, Eestile reaalselt tähendab?

Praegustel tingimustel tähendaks see meile struktuuri- ja maaeluvahendite osas lage 3,53% SKPst. Kroonides tähendaks see 7,885 miljardit krooni aastas. Teisisõnu, Blairi pakkumise hind järgmises eelarveperspektiivis on Eesti jaoks seitsme aasta peale kokku märkimisväärne 6,1 miljardit krooni. Seda on sama palju, kui 2005. aasta riigieelarves välisabi kokku on planeeritud.

Õige on see, et uue kompromisspakkumisega väheneks ka Eesti sissemakse ELi eelarvesse ? 60 miljonit krooni. Siit on hästi näha, et Eesti netopositsioon abisaajana halveneks oluliselt ja seda ilma sisulise põhjuseta. Põhjuseid, miks taoline pakkumine ei ole Eesti huvides ning miks Andrus Ansip seda mingil juhul vastu võtta ei tohiks, on mitu.

Seisukohad, mida Blair kaitseb, tähendavad, et Euroopa Liidu eelarve üldmahtu vähendatakse, säilitades samal ajal rikaste riikide ajaloolised erandid. Need tuleb brittide pakkumise kohaselt maksta kinni uutel liikmesriikidel kokkulepitust väiksema abina.

Uutele liikmesriikidele pakutakse ebaõiglast tehingut, kus ELi eelarve vastuvõtmiseks peaksime loobuma märkimisväärsest osast struktuuri- (toetused investeeringuteks teedest teaduseni) ja maaelutoetustest, kuna vanad liikmesriigid pole valmis reformima ei ühist põllumajanduspoliitikat ega brittide tagasimakse kulukat süsteemi.

Britid üritavad leida kompromissi ainult uute liikmesriikide arvel, tulles vastu vanadele liikmesriikidele nii erandite säilitamise kui ka eelarve mahu vähendamise osas.

Teiseks on ekslik Blairi ettepaneku taga peituv loogika. Ta on esinenud nn Poola argumendiga, mille kohaselt paistavad Ida-Euroopa riigid silma madala efektiivsusega struktuurivahendite kasutamise osas. Nii näiteks olevat Poola suutnud seni kasutada vaid 4,3% regionaalabi vahenditest, mis perioodiks 2004?2006 planeeritud oli.

Tegelikkuses võidi vahest hilineda stardiga, aga reaalsuses on isegi Poola juba sõlminud lepinguid enam kui 50% ulatuses planeeritud vahenditest. Iseäranis ebaõiglane on Blairi argument Balti riikide suhtes, kes on uute liikmesriikide seas tervikuna kõige efektiivsemad struktuurivahendite kasutajad oma riigi arendamisel.

Kolmandaks, ja vahest kõige olulisemaks, on väär hoida kokku konkurentsivõimet edendavate investeeringute arvel, et senisel moel jätkata Euroopa Liidu konkurentsivõimet halvavate meetmetega. Nii käesolev kompromissettepanek kui ka Saksa kantsleri Merkeli väljaütlemised uute liikmesriikide madalate maksumäärade kahjulikkuse osas peegeldavad soovi karistada initsiatiivi, reforme ja efektiivsust.

Saksa parlamendivalimiste eel esines tulevane kantsler tugevate ja positiivsete seisukohtadega, kus ta Saksamaale Slovakkiat eeskujuks tuues kiitis viimase poolt läbiviidud maksureformi. Nüüd sotsidega koalitsiooni minnes aga anti allkiri koalitsioonilepingule, milles võeti eesmärgiks madalate maksudega riike n-ö karistada struktuurivahendite vähendamisega.

Nõustun Poola peaministri Marcinkiewicziga, kes möödunud nädalal Londonis rõhutas, et kõik kümme uut liikmesriiki Ida-Euroopast peavad ühtselt oma positsioone kaitsma. See võiks tipneda kasvõi ühise pöördumise või deklaratsiooniga. Kui suudame oma huve kaitsta sirgeseljaliselt, väärikalt ja veenvalt, on ka lootust, et suudame vanu liikmesriike oma positsioonidele lähendada.

Hetkel kuum