Kambodža - ajarännak algab piiripunktis

Pass. Avaldus. Viisataotlus. Ametnik lööb templi. Teine kontrollib templit. Kolmas lööb teise templi. Neljas ulatab passi viiendale. Viies kirjutab üles andmed. Kuues kogub viisaraha. Seitsmes paneb raha kassasse. Kaheksanda käest saab tembeldatud passi tagasi ja - tere, khmeeride maa!

Tai kvaliteetsete teede ja konditsioneeritud bussidega harjunu uudistab varjamatu uudishimuga otsekui esimest korda päris maakohta nägev linnalaps. Kohta, kus inimesed sind nähes südamest naeratavad ja usuvad, et turistid ja rahakad külalised toovad maale piimajõed, kohta, kus ruigav siga viiakse küla ühest otsast teise lihtsalt üle mootorratta pingi heidetuna ja kus õhku lennanud sillast suurt probleemi ei tekitata - saab ju paadiga ka.

Piiripunktist Krog Kohi linnakesse jõudmiseks tuleb võtta takso. Pakkujaid jagub. Väikese kauplemise järel saame kätte esimese portsu Kambodža maantee-elamust: taksol kipub uks eest kaduma ja peagi kaob teepinnalt ka asfaltkate, mida asendab punane liiv. Linnake ise on tilluke ja ega seal suurt peale keskel haigutava unisevõitu turuplatsi ja paari tai turistidele mõeldud kasiino polegi. Lõppude lõpuks peavad need taidki ju kusagil käima, kui omal maal hasartmängud keelatud.

Lööme mesti piiripunktis kohatud sakslasest paarikesega. Neil on pilt selge: odavad hotellid ja valged liivarannad on vintsutust väärt ja kohalikest küladest saab osta kottide kaupa neidsamu imehäid vürtse, mida Saksamaal hingehinnaga pakutakse.

Buss kuurortlinna Sihanoukville'i läheb alles järgmisel päeval, pääseteeks on takso. 150 kilomeetri läbimiseks tuleb neljal reisijal panustada kokku 140 dollarit ehk ca 1600 kr. Teed sisuliselt pole, jääb vaid imetleda taksojuhi osavust, kes meetriste aukude vahel laveerides auto kindlalt oma suunda sõuab. Õnneks tuleb jõge ületada enam, kui ühe käe sõrmedel lugeda jõuab: parvel lööb taksojuht kapotikaane lahti ja ülekuumenev mootor saab enne uue katsumuse algust hetkelise hingetõmbepausi. Saame vanadele tünnidele ja paatidele kinnitatud parvel paari kohaliku väljendi läbi rikkamaks: oo kun tähendab aitäh ja sua dei tere.

Ilmselt on jõgedel kunagi olnud silladki, ent kodusõda pole neist märkigi maha jätnud. Sõit kuurortlinna kestab pea üheksa tundi. Sihanoukville võtab vastu asfalteeritud tänavate ja uhkete mitmekorruseliste hotellidega, mille täituvus jaanuaris on vast kümmekond protsenti. Ootavad ka neli liivaranda, kus söögikohti peavad euroopalikust sagimisest põgenenud valged. Vaevalt kooliikka jõudnud plikal on suhtlemine selge: where are you from? Estonia? Noogutab arusaajalt ja uurib, kas sooviksime massaaži või kas söör soostuks oma madamile kaelakeed kinkima.

Varahommikul õõtsub buss Kambodža pealinna Phnom Penhi suunas. Riigi ainuke kiirtee möödub tuttidega kaunistatud bussikardinate vahelt piiludes nii kähku, et kohale jõudes otsustame põgeneda suurlinna kära ja müügimaiaste mootorratturite haardest, kes meid iga hinna eest sõbra hotelli püüavad sõidutada. Istume kohalike bussi, mis viib Battambangi. Veel 300 kilomeetrit. Lastele vist pileteid ostma ei pea, sest nad kõik - ka kooliealised - kaovad suurte reisijate sisenedes toolidelt ja istuvad põrandale.

Üks mees veab kanu. Jalgupidi kokku seotud, vahivad nood hirmunult ringi. Õige kah, eelnevalt tapetuna läheksid pikal teel halvaks. Buss teeb peatuse. Vetsuelamus. Kaks välikäimlat. Saba ei teki, sest naised võtavad järjekorda ja bussipeatuses tegutsev asjapulk ulatab suured riidepalakad. See mässitakse ümber puusade ja ongi privaatsus tagatud. Minuti pärast annab tumedasilmne reisija kanga edasi järgmisele ootajale. Varsti sõit jätkub. Asfalteeritud jupid läbisegi tolmuste juppidega, jõuame öö hakul kohale.

Battambang on kui läänemaailmast ära lõigatud ja kunagiste ehitajate poolt unustuste kolikambrisse sattunud tükike Prantsusmaad. Laiad korrastatud bulvarid, palmialleed sõiduteed eraldamas, sammaste ja sissesõiduväravatega eputav koloniaalarhitektuur, pimeduses tuledesse mähkuv linnake, kust ei puudu ei khmeeri kinosaal ega diskoteek. Fotopoes saab hakkama vaid khmeeri ja prantsuse keelega. Kohalik kokakool peab romantilist söögikohta Tea Pot, pakkudes kulinaarseid elamusi, mille lähedale ükski teine kuu väldanud reisi jooksul ei küüni. Külmiku ja aasia satelliittelevisiooniga varustatud hotellituba maksab kolm dollarit.

Battambangist Siem Reapi saab ka mööda jõge. Lubatud viie asemel läheb aega küll üheksa tundi, ent kaldaribalt piilub kohalik elu. Ujuvad külad. Vana mees tõmbab laeva lähenedes kiiruga võrke välja. Lõhub ju. Väike tüdruk lutsutab bambusvarresse topitud riisi. Noor naine sõuab jõuliselt ühest elamisest teiseni. Tal on suured mustad kummikud. Lapsed jooksevad kaldal laevaga kaasa. Tuleb ta ju kõigest kord päevas.

Siem Reap ise on hoopis teistmoodi linn. Angkori templite imesid uudistama tulnud turistid on täitnud linna läänelike baaride ja pubidega. Mõne kilomeetri kaugusel asub uhke lennuväli ja kõhukama rahakotiga ameeriklased toimetatakse templisse jupikestki punast tolmu nägemata. Mõni tund hiljem sedasama teed pidi tagasi.

Siem Reapi tänavatel on palju ühejalgseid kerjuseid. Maamiinid. Ilma jalg- või mootorrattata liigeldes tuleb meil iga kümne minuti tagant pead raputada, vastates lootusrikkale ettepanekule: söör - tuk-tuk? Aga tänavatuled põlevad, küünlad restoranilaudadel meelitavad ja kannavad ühes Watis kohatud buda munga lootust, et külalised toovad ka Kambodžasse paremad ajad. Seesama lapselik ja siiras usk kumab kõigist neist sõbralikest ja teadmatutest naeratustest. Keerame teelt kõrvale. Otse sellesama liiklusmärgi kõrvalt, kuhu hoiatuseks elevant maalitud. Elevandioht ikkagi. Vaid mõni kilomeeter külavaheteed ja templikomplekside turistidega harjunud teenindusvalmite naeratajate asemel on emad, kes võtavad lapsed sülle, et nood paremini näeksid elusaid valgeid inimesi.

Ja ongi kõik, tagasi Taisse. Piirilinna Poipetti viib buss. Hoiame pöialt, et see oleks korralik. Asjatu lootus. Ettenägematult heledasse riietunud reisijad kattuvad peagi ukse- ja aknapragudest sisse immitseva tumepunase tolmuga.

Äkitselt keerab buss teelt alla põllule, ent rühib küljelt küljele vaarudes siiski edasi. Küünitan aknast välja ja põhjus saab selgeks. Ilmselt sõja lõppedes püstitatud ajutine metallviadukt pole eelmise masina survele vastu pidanud ja on lihtsalt kokku kukkunud. Põllule on juba kenad rööpad sisse sõidetud ja kui aus olla, pole selle ajutise ümbersõidu kvaliteet põhimaanteest sugugi kehvem.

Veel viimane kilomeeter ja seal ta ongi. Piirilinn. Teisel pool algab taaskord Tai. Konditsioneeritud busside ja märgistatud teedega maa.