Kambodža - ajarännak algab piiripunktis

Pass. Avaldus. Viisataotlus. Ametnik lööb templi. Teine kontrollib templit. Kolmas lööb teise templi. Neljas ulatab passi viiendale. Viies kirjutab üles andmed. Kuues kogub viisaraha. Seitsmes paneb raha kassasse. Kaheksanda käest saab tembeldatud passi tagasi ja - tere, khmeeride maa!

Tai kvaliteetsete teede ja konditsioneeritud bussidega harjunu uudistab varjamatu uudishimuga otsekui esimest korda päris maakohta nägev linnalaps. Kohta, kus inimesed sind nähes südamest naeratavad ja usuvad, et turistid ja rahakad külalised toovad maale piimajõed, kohta, kus ruigav siga viiakse küla ühest otsast teise lihtsalt üle mootorratta pingi heidetuna ja kus õhku lennanud sillast suurt probleemi ei tekitata - saab ju paadiga ka.

Piiripunktist Krog Kohi linnakesse jõudmiseks tuleb võtta takso. Pakkujaid jagub. Väikese kauplemise järel saame kätte esimese portsu Kambodža maantee-elamust: taksol kipub uks eest kaduma ja peagi kaob teepinnalt ka asfaltkate, mida asendab punane liiv. Linnake ise on tilluke ja ega seal suurt peale keskel haigutava unisevõitu turuplatsi ja paari tai turistidele mõeldud kasiino polegi. Lõppude lõpuks peavad need taidki ju kusagil käima, kui omal maal hasartmängud keelatud.

Siem Reapi tänavatel on palju ühejalgseid kerjuseid. Maamiinid. Ilma jalg- või mootorrattata liigeldes tuleb meil iga kümne minuti tagant pead raputada, vastates lootusrikkale ettepanekule: söör - tuk-tuk? Aga tänavatuled põlevad, küünlad restoranilaudadel meelitavad ja kannavad ühes Watis kohatud buda munga lootust, et külalised toovad ka Kambodžasse paremad ajad. Seesama lapselik ja siiras usk kumab kõigist neist sõbralikest ja teadmatutest naeratustest. Keerame teelt kõrvale. Otse sellesama liiklusmärgi kõrvalt, kuhu hoiatuseks elevant maalitud. Elevandioht ikkagi. Vaid mõni kilomeeter külavaheteed ja templikomplekside turistidega harjunud teenindusvalmite naeratajate asemel on emad, kes võtavad lapsed sülle, et nood paremini näeksid elusaid valgeid inimesi.

Ja ongi kõik, tagasi Taisse. Piirilinna Poipetti viib buss. Hoiame pöialt, et see oleks korralik. Asjatu lootus. Ettenägematult heledasse riietunud reisijad kattuvad peagi ukse- ja aknapragudest sisse immitseva tumepunase tolmuga.

Äkitselt keerab buss teelt alla põllule, ent rühib küljelt küljele vaarudes siiski edasi. Küünitan aknast välja ja põhjus saab selgeks. Ilmselt sõja lõppedes püstitatud ajutine metallviadukt pole eelmise masina survele vastu pidanud ja on lihtsalt kokku kukkunud. Põllule on juba kenad rööpad sisse sõidetud ja kui aus olla, pole selle ajutise ümbersõidu kvaliteet põhimaanteest sugugi kehvem.

Veel viimane kilomeeter ja seal ta ongi. Piirilinn. Teisel pool algab taaskord Tai. Konditsioneeritud busside ja märgistatud teedega maa.