Norskamine tekitab... õhupuudust

Kui norskamise ajal on hingamisteed kitsenenud, põhjustades sissehingamisel norskamisheli, siis tõelise apnoehoo ajal lakkab õhuvool hingamisteedes täielikult. Uneapnoe all kannatajatel langeb keelepära vastu neelu tagaseina ja aeg-ajalt nad ei saagi hingata. Uneapnoehoo korral katkeb õhuvool kopsudesse kauemaks kui kümme sekundit, selle riskifaktorid on suur kehakaal, näokolju iseärasused ning ülemiste hingamisteede kitsus. Soodustajavad ka südame- ja kopsuhaigused, tihti mängib rolli pärilik eelsoodumus. Olukorda halvendab alkoholi, rahustite ja unerohtude liigtarbimine.

Norskamine võib olla algava haiguse esimene tunnus. Halvemal juhul kogeb inimene une ajal lämbumistunnet, mis sunnib teda ärkama. Esineb sagedane öine urineerimisvajadus ja impotentsus, hommikune suukuivus ja peavalud. Kokkuvõttes halveneb mälu, langeb tähelepanu- ja töövõime, tõuseb vastuvõtlikkus stressile ja haigustele.

Uuringud on näidanud, et norskamisel ja uneapnoel on seos kõrge vererõhuga, südame- ja ajuvereringehaiguste ning liiklus- ja tööõnnetuste kõrgenenud riskiga. Tihti kaasneb nendega kõrget vererõhku ja rasvtõbe, norskavatel meestel on sageli ka stenokardilisi vaevusi. Tüüpiline unehäirete all kannataja on üle 35 aasta vanune ülekaaluline mees ja veidi üle keskea naine.

Ravimata uneapnoe viib suremuse tõusule, tõstab liiklusõnnetuste arvu, soodustab südame-veresoonkonna haiguste teket, vähendab inimeste töövõimet ja elukvaliteeti.

On kolm patoloogilist võtmemehhanismi, mille kaudu tekivad uneapnoehaigetel südameveresoonkonna häired: hingamisliigutuste häirumisest tingitud rõhumuutused rindkeres, kopsude puudulikust tööst tulenev hapnikusisalduse langus veres ja sagedane ärkamine hingamistee avamiseks.

Rõhumuutused rindkeres koormavad südant. Hapnikupuudus põhjustab veresoonte ahenemise, mistõttu tõuseb vererõhk. Halveneb südame pumbafunktsioon ja langeb löögimaht. Hapnikusisalduse langus ja süsihappegaasi kontsentratsiooni tõus veres tõstavad sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsust, mis soodustab veresoonte ahenemist ja vererõhu tõusu. Süsihappegaasi sisalduse tõus sunnib aju ärkama ja taastama õhuvoolu organismi, mis koos vererõhu lühiajaliste tõusudega rikub une ning viib ajuhäirete tekkele. Tulemuseks on väljamagamata öö, päevane väsimus ning intellektuaalsed, meeleolu- ja käitumuslikud häired.

Püsiva positiivrõhu aparaadid. Alates 1981. aastast on raske uneapnoe korral olnud üle maailma standardiks ravi hingamisaparaadiga - masinaga, mis hoiab magava inimese hingamisteed une ajal mehhaaniliselt rõhu abil avatuna (inglise keeles CPAP, continuous positive airway pressure). Normipärane hingamine tagatakse hingamisteedele rõhku avaldava seadeldisega, mis ühendatakse toru abil mugava ninamaskiga. Juba nelja-viietunnise uneaegse hingamisaparaadiga magamise järel tunneb haige end hommikul puhanuna. Aparaati peaks kasutama igal ööl ning sellega kohanemine võtab aega. Kuna raske uneapnoe korral on pahatihti juba lisandunud südame- ja kopsuhaigused, tuleb aparaadi valikul arvestada ka kaasnevaid haigusi. Hingamisaparaadiga magamine kõrvaldab uneapnoehaigel haigusest tingitud uneaegse hingamishäire, samuti kõrvaldatakse risk südame-veresoonkonna haiguste edasiarenemiseks.

Ravi hingamisaparaatidega määravad ja ravi kulgu jälgivad arstid ning medõed. Eestis on praegu viis keskust, kus töötavad selle ala spetsialistid: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriahaigla, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Kopsukliinik, SA Tartu Ülikooli Kõrvakliinik ja Pintmann Unehoiukeskused Tallinnas ja Võrus. Eestis on kasutusel peamiselt ResMed ja Breas aparaadid, mille hinnad algavad 9000 kroonist.

Asendiravi. Asendiravi on õigustatud siis, kui uneapnoed esineb selgelt rohkem seliliasendis. Sel juhul on soovitav erinevate võtetega seliliasendit vältida ning eelistada külili magamist.

Kaalu langetamine ja füüsiline aktiivsus. See võib olla väga efektiivne ravimoodus, kuid on selge, et püsivat kaalulangust saavutada on äärmiselt raske. Langetamist vajav kehamass on igal inimesel erinev ning palju sõltub patsiendi ainevahetuse ja terviserikke omapärast.

Alkoholi ja suhkrute tarbimise piiramine. Alkoholi tarbimise piiramine on oluline, sest sel on sügavalt lõõgastav ning hingamisel osalevate lihaste ja pehmete kudede lõtvust soodustav toime. Kui õhtul soodustab alkohol kiiret uinumist, siis öösel on mõju vastupidine. Alkoholi tarvitanu norskab rohkem ja valjemini, tal esineb enam hingamishäireid ja ärkamist.

Samuti tuleb vältida liigset suhkrutarbimist. Veresuhkru ebaühtlane tase katkestab une, sest keha kasutab ära päevase liigse suhkru ja nõuab lisa. Liigne suhkur viib hüpoglükeemia tekkele, millega võivad kaasneda ärevus- ja nõrkustunne, pulsikiirenemine, peavalu jms. Madal veresuhkur vabastab stressihormoonid, et stimuleerida aju ja teatada sellele, et on aeg süüa. See aga äratab või ei lase sügavasse unne minna.

Oraalsed vahendid. Kasutatakse keelt ja alalõuga ümberpaigutavaid vahendeid, mida valmistavad hambaproteesispetsialistid. Eesmärk on ülemiste hingamisteede avatuse suurendamine ning kudede kokkuvajumise vältimine. Sellised vahendid on efektiivsemad noorematel, väiksema kehamassiga inimestel, näokolju väärarengute ning kergema uneapnoe korral. Mida raskem on uneapnoe, seda väiksem on sellise vahendi ravitoime. Kõrvaltoimetena võivad esineda lõuavalud, suukuivus, liigne süljevoolus või ebamugavustunne suus.

Kirurgiline ravi. Kirurgilise raviga laiendatakse ülemised õhuteed tavaliselt liigsete pehmete kudede eemaldamisega suu ja kurgu piirkonnast. Mõned protseduurid aitavad norskamise vastu, kuid ei leevenda uneaegseid hingamishäireid.

Kurgumandlite operatsioon on lapseeas kõrge efektiivsusega, kuid täiskasvanutel annab see minimaalse efekti. Pehme suulae operatsioonide efektiivsus on tänapäeval küsitav ja neid uneapnoehaigetele ei soovitata. Kirurgiline ravi on valikuvõimalus neile, kellele hingamisaparaat ei sobi. Üksikutel juhtudel on selline ravi näidustatud. Arsti ülesandeks on kindlaks teha, millisel juhul on kirurgiline sekkumine vajalik.

Ravimid. On olemas ravimeid, mis võivad osadel juhtudel abiks olla, näiteks kilpnäärmetalitlust korrastavad, hingamist stimuleerivad ja suitsetamisest loobumist soodustavad rohud, antidepressandid ning üleminekuvaevuste puhul määratav hormoonasendusravi. Kuid kahjuks on kõik katsed ravida uneapnoed vaid ravimitega seni üksnes pettumust valmistanud.

Seega on uneapnoe ravimisel tänapäeval valikmeetodiks siiski püsiva positiivrõhu aparaadid, sest need on efektiivseimad vahendid uneapnoe kontrolli alla saamiseks.

Autor: Mae Pindmaa