Tuumajaamal mitu eelist

Tuumaenergeetika on olnud Eesti poliitikas tabuteema. Põhjuseks on prognoosimatus, kuidas mõjutab isegi tagasihoidlik jah-sõna tuumaenergeetika kasuks valijahäälte arvu. Mahavaikimine ei muuda aga probleemi olematuks.

Balti riikide energeetiline isoleeritus ja lähiaastatel aina suurenev sõltuvus Venemaa elektrist on reaalsus. Euroopa Liidu liitumislepingust Eestile tulenev kohustus avada oma elektriturg tähendab karmi konkurentsi, kus jäävad ellu vaid need, kes suudavad toota elektrit võimalikult efektiivselt. Vabaturu tingimustes tuleb elekter Eestisse sealt, kus see on odavam.

Õigupoolest pidanuks Eesti juba päris mitmed aastad tagasi oma selged valikud tegema. Põlevkivi pole sugugi keskkonnasõbralik ja odav energiaallikas. Eriti veel siis, kui CO" emissiooni eest tuleb hakata maksma. Eesti tänane ja ka veel lähikümnendi elektrienergeetika tugineb aga 95% ulatuses CO" õhku paiskamisele.

Võime lõputult rääkida tuuleenergiast, biomassi kasutamisest ja teistel taastuvallikatel põhinevast elektritootmisest, kuid sellel kõigel on kahjuks marginaalne tähtsus elektrivajaduste katmisel. Varem või hiljem peame põlevkivienergeetika kõrvale leidma teisi arvestatavaid madala poliitilise riskiga elektritootmise viise.

Nagu viimased aastad ja iseäranis viimased kuud on näidanud, on sõltuvus energiakandjate impordist seotud üha suurenevate julgeolekuriskidega. Seda eriti siis, kui on tegemist ainult ühele energiakandjale või siis ühele tarnivale riigile orienteeritusega.

Hiljutised kodused lootused kasvavat elektrivajadust Vene maagaasi toel leevendada said Ukraina-juhtumi näol vahest kõige adekvaatsema hinnangu. Meil pole kusagilt mujalt kui üksnes Venemaalt võimalik importida elektrienergia tootmiseks sobilikke fossiilseid kütuseid, eelkõige gaasi. Seega riigist, kes näeb just energiakandjate ekspordis oma impeeriumlike igatsuste kõige soodsamat teostamise võimalust.

Kriitiliselt peaksime suhtuma nendesse ettepanekutesse, millega soovitatakse loobuda põlevkivielektri tootmisest Skandinaaviast imporditava elektrienergia kasuks. Skandinaavias napib juba praegu tootmisvõimsusi ja sealne elektrienergia pole sugugi odav. Miks muidu pidi Soome hakkama ehitama uut reaktorit Olkiluoto jaama? Oma CO" kvoote ette ära müües saaksime korra kõhu täis, ent oleme ka lüpsilehma maha löönud.

Mida mitmekesisem on elektri tootmine Eestis ja Balti regioonis tervikuna, seda vähem sõltub elektri varustuskindlus välisteguritest. Nii nagu kõiki riideid ei ole kombeks riputata ühe naela otsa, on väga riskantne teha panust ühele-kahele energiaallikale. Täna on Eestil õnneks veel võimalus kaaluda kõiki alternatiive.

Pelgalt emotsionaalsetel põhjendustel tuumaenergeetika ees ukse kinni jätmine on vastutustundetu. Kas minna oma tuumajaama rajamisele või panustada osalemisele mõne ELi liikmesriigi energeetikaprojektis, näitavad tasuvusuuringud. Eksivad need, kes on äsjasest kolme Balti riigi peaministri kohtumisest teinud järelduse, et nüüd on Eesti peaminister langetanud lõpliku otsuse "oma" tuumajaama ehitamiseks.

Tänases maailmas ei lange majandus- ja julgeoleku-poliitilised piirid riigipiiridega enam kaugeltki kokku. Samavõrra kui "oma"-põhimõte jääb üha enam tagaplaanile, kasvab rahvusvaheliste ühisotsuste olulisus. Balti ühtsusest meeldib paljudele rääkida, eriti aga selle puudumise üle. Balti riikide uue tuumajaama idee on Eesti, Läti ja Leedu üks tõsisemaid julgeolekualaseid ühissamme viimase kümnendi jooksul.

Kaalumist väärib tuumajaama ehitamine Eestisse. Võimalik osalemine esialgu Ignalina-projektis ei välista seda mingil juhul kaugemas tulevikus. Erinevalt Leedusse või Soome minekust, tuleb meil kodus alustada nullist.

Ühe või mitme geograafiliselt hajutatud väikese jaama Eestisse ehitamine on võimalik, kuid majanduslikult küsitav. Keskkonna- ja julgeolekuriskid ei korreleeru sugugi jaama suurusega. Juba kas või seetõttu on toodetava elektrienergia omahind väikejaamades oluliselt kõrgem. Seetõttu ei ehitanud Saksamaa LV pärast 1979. aastat enam ühtki alla 1,3GWst tuumajaama.

Euroopa pole oma tuumaenergeetika laiendamisele risti peale tõmmanud. Pigem ollakse kunagi emotsioonide harjal tehtud "ei"-otsuse pärast täna tõsiste energeetiliste probleemide ees. Selles mõttes oli Soome otsus asuda laiendama Olkiluoto tuumajaama tähtis verstapost kogu Euroopa Liidule. Sellega murti läbi 14 aastat kestnud eneseblokaad uute tuumajaamade ehitamise vastu.

ELis toodavad ligi 200 tuumareaktorit 31% ühenduse elektrist. See fakt kinnitab, et inimeste irratsionaalseid hirme aatomi lõhestamise suhtes on võimalik ületada. Vähetähtis pole ka majanduslik tõsiasi, et tuumaelekter on tuulest või biomassist toodetud elektrist ligi kaks korda odavam.

Loomulikult on tuumaenergeetika seotud riskidega, kuid neist on enamik aja jooksul suurusjärkude võrra vähenenud. Teisalt ei saa julgeolekuriskide kontekstis jätta tähele panemata sedagi, et uraan on maailmas üks kõige ühtlasemalt levinud energiakandjaid. Umbes 95% kogu maailmas kaevandatavast uraanist tuleb väljastpoolt Venemaad.

Kõigele lisaks ei saa Ignalina olla Eesti jaoks kuidagi suurem ohuallikas, kui meie vahetus naabruses asuvad Soome Loviisa ja Olkiluoto tuumajaamad, rääkimata Sosnovõi Borist. Sellel aga, kas me kasutame tulevikus tuuma- või hüdrojaamades toodetud elektrit, pole õigupoolest mingit tähtsust. Tähtis on see, et Eesti tarbijatel on tagatud varustuskindlus ning soodne hind.