Miks sa jood, plastpudelirahvas?

Riik on mures, et eestlased joovad ennast surnuks. Õlleturul on suur plastpudel seljatamas traditsioonilist klaaspudelit. Joomarlus on sotsiaalne probleem ja joomakultuuri lätted koduses lastetoas, teisalt saavad tarbimisharjumusi ja -teadlikkust mõjutada ka joogitootjad.

Õllesse kui jooki suhtutakse Eestis mitmeti ning tihti on õlu silmakirjalikkuse mõõduks ja eesmärki pühitsevaks abinõuks. Kui näiteks prominent jääb lõhnadega autoroolis vahele, kõlab tuttav mantra - jõin paar õlut. Keegi ei ütle, et jõin mõne klaasi veini või pool pudelit viina. See devalveerib õllekultuuri. Riigikogu võitleb rahva napsulembuse vastu sellega, et tahab keelata lahjade alkohoolsete jookide reklaamimise teles enne kella 21. Saku on aastaid toetanud suusatamist ja seda riik alkoholismiga ei seo. Ja üllataval kombel saab Eestis aasta parimaks toiduaineks õlu.

Samas näitab rahvatervise uuring, et alates 1999. aastast viie aastaga kahekordistus kange alkoholi tarbimine, õlletarbimine suurenes vaid veerandi võrra. Seega saaks õlletootjaile ses kontekstis etteheiteid teha ehk ainult selle eest, et õlut villitakse suuremahulisse plasttaarasse. Pooleteise-kaheliitrist pudelit ei saa tõepoolest seostada õllekultuuri ja mõõduka tarbimisega.

Mullu moodustas Eestis õllepakendist pool klaas ja pool plastik, aasta varem oli 60/40 klaaspudeli kasuks. Baltimaades hakkasid esimesena õlut plastpudelisse panema leedulased, Läti kaudu jõudis see tava ka Eestisse. Tuntud õlleriikides, nt Saksamaal tuli plastpudel õlletaarana kasutusele kolm aastat tagasi alumiiniumpurgi alternatiivina discounter'ites. Kuid ma pole Saksamaal veel näinud ühe- või kaheliitrist plastõllepudelit.

Eesti õlleturul toimuv sarnaneb arengutega Vene turul. Sealne turu kolmas tegija Baltika ja Sun Interbrew' järel, Heineken, peab edasiseks prioriteetiks 1,5-liitriseid plastpudeleid, mängu tulevad ka kaheliitrised pudelid. Praegu paneb Heineken Venemaal 45% toodangust plastikusse, kontserni päritolumaal Hollandis poleks see võimalik. Pikkade traditsioonidega õlletootjad on mujal nõus latti alla laskma.

Plastpudeli plussid on kergus, purunematus, suur mahutavus, keeratav kork. Kuid naftaproduktidest valmistatud plastpudel on võrreldes klaaspudeliga keskkonnakahjulikum. Leian, et riigil oleks mõistlik üle vaadata pakendiaktsiisid ning määrata pandimaks mitte ühiku, vaid mahu järgi. Kui kaheliitrine plastpudel maksaks neli krooni ühe krooni asemel, püsiks puhtam loodus ja ehk asendaks maal poe taga väiksem õllepudel suure plastpudeli.

Eestis kasutatav plastpudel (PET) on enamasti ühekorrapakend. Pakendiregistri ja tarbimisstatistika andmeil kasutatakse aastas ligi 3500 t plastpudeleid. Lähiaastaiks prognoositakse plastpakendi tarbimise kuni kümnekordset kasvu. Ka mujal Euroopas kasutatakse ühekorrapakendit üha laialdasemalt, kuid murelikuks teeb Eesti suund ja kogused - oleme Baltimaade turuliider plastpudelite tootjana. Plastpudelirahvas üksi ei liialda joomisega, vaid ka katab plastiga metsaalused ja teeveered. Ja tee Eesti kuuse alt Hiinasse, kuhu jõuab graanuliteks jahvatatud kujul lõpuks enamik maailma plastpudelitest, on väga pikk.

Kui Arno küsis Lible käest, miks see joob, siis vastas Paunvere kuulus kellamees: "Kui ei teaks, et purju teeb, siis ei võtaks suu sissegi". See on mündi üks külg, kus mõõdukuse mõõt on igaühe peas. Kui õllekultuuri hea käekäigu eest seisma pidavalt õlletootjalt küsida, miks paned jooki plastpudelisse, on vastuseks: sest rahvas joob. See on mündi teine ja mu arust määritud külg.

Autor: Aivo Varem