Taarapant on Eestis piisavalt kõrge

Väited kaupade vaba liikumise piiramisest ei ole samuti leidnud alust - ka kõige eksoootilisemad tooted on riiulitel, peal kleeps, mille ühikuhind on ca 5 senti. Ka ELi Kohus kinnitas vaidluses Saksa tagatisraha asjas 2004 a, et liikmesriikidel on täielik õigus tagatisraha rakendada.

Eesti tagatisraha süsteem, mille keskseks üksuseks on nelja tootjate ühenduse asutatud OÜ Eesti Pandipakend, tugineb paljuski Põhjamaade kogemusele, k.a pakendite loenduse ja kontrolli tähtsustamine. Miks see on oluline, peab selgitama taas pandiga pakendi ja pandiraha liikumisega. Süsteemiga liitunud müüja deklareerib pandisüsteemile müügi, maksab ühikute alusel pandi ja nn tootja teenustasu, kui süsteem on selle kehtestanud. Tootja saab kogu pandisumma tagasi jaemüüjalt, jaemüüja omakorda lõpptarbijalt. Seega on tootja teenustasu tootja otsene kulu, kuid pandisumma mitte, sest sama palju, kui süsteemile panti makstakse, saadakse müügil ka tagasi. Kui pakend tagastakse, on see kaubandusele väljamakstud raha, mis saabki tulla tagasi ainult tagatisraha süsteemist.

Kuivõrd süsteemile maksti panti 100% turuletoodust, välja makstakse aga tagastamise järgi, mis on väiksem 100 protsendist, siis tekib nn tagastamata tagatisraha, mis on süsteemi üks kulude katmise allikaid. Sellest kaetakse nii transpordi-, loenduse jooksvad kulud, aga ka nn tagasivõtu teenustasu kaubandusele jt vastuvõtjatele - praegu 27 s käsitsi ja 33 s masintagasivõtul pakendi kohta.

Käsitagasivõtul makstakse vastuvõtjale 1kroonise pandiga pudelitelt 100 pudeli kohta 127 kr, masintagasivõtul aga 133 kr. Teatud paratamatusena ei ole vastuvõtmine ja hilisem loendus 100% täpne - loendusviga kuni 3% johtubki ilmselt vigadest nii vastuvõtul kui ka loendusel. Kuid isegi 3protsendise loenduserinevusega makstakse tagasi vastuvõtjale 100 ühiku kohta 123,1 kr, seega ei saa kindlasti rääkida otsesest miinusest.

Väiksemate, 0,5kroonise pandimääraga pakendite osas on proportsioonid veidi teised, kuid põhimõte sama. Eesti süsteemi loendustäpsus on lähedane Põhjamaade tasemele. Küll on huvipakkuv, et Eesti tagatisraha süsteemi makstav teenustasu kauplustele on pea kaks korda kõrgem kui Põhjamaades (keskmiselt 0,12-0,15 kr meie 0,27-0,33 kr vastu).

Tagatisraha süsteemis liiguvad seega märkimisväärsed summad: 2006 a juba ilmselt mõnisada mln kr, mis eriti väljamaksmise osas eeldab võimalikult täpset loendust. Praegused Eesti tagastiraha määrad on kehtestatud tootjate ettepanekul. Hiljemalt eurole üleminekul tuleb neid kindlasti muuta. Kas optimaalne oleks 5 ja 10 eurosenti, on veel vara öelda. Oluliselt kõrgemad tagastisraha määrad tõepoolest suurendaksid tagastamise taset, mis oleks ju hea. Aga samavõrd mõjutaks see toodete läbimüüki, osa tarbijaist hakkas kalduma tagatisrahata toodete poole, kui sellised on olemas (kartongpakend mahlal), ja kahjuks suureneks ka motiiv tegeleda tagatisraha süsteemi petmisega - st sellise pakendi tagastamisega, mille eest ei ole tegelikult tootja süsteemile tagatisraga maksnud.

Kui see on vaid marginaalne osa, pole probleemi - teatud tasemelt alates muutub see aga süsteemile ohtlikuks, sest lõpuks makstakse ju välja raha, mis oli sisse makstud - tagatisraha süsteem ei ole rahamasin. Sellise olukorra vältimiseks tuleks hakata rakendama olulisemalt tugevamaid turvamärgised, nagu seda Saksamaal kuni 0,5eurose tagatisraha korral ka tehakse. See on aga tootja lisakulu, mis kajastub ka müügihinnas. Seega - kõrgem pandimäär suurendaks tagastamist, vähendaks aga läbimüüke ja tõstaks hindasid tarbijatele. Muidugi suurendaks see ka süsteemi jääva tagastamata tagatisraha osa, kuid see ei ole kindlasti eesmärk vähimalgi moel.

Praegu motiveerib tootjaid tagastamist edendama ka pakendiakstiisi seadus, mis vabastab joogipakendid aktsiisist alles 63protsendise tagastamise korral, joogipurgid küll 40 % korral. Senine tulemus näitab, et metallpurkide tagastamisel ongi probleeme, nagu ka ühekorra-klaasiga. Purgid lähevad lihtsalt üle mere, ühekorra klaas jääb aga nähtavasti pidama meie HoReCa sektori soovimatusse pakendiga tegeleda.