Uudised
19. juuni 2006 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Investeerida tasub vaba majandusega riikidesse

Paljud poliitikud, organisatsioonid ja vähemalt üks vananev rokkstaar on seadnud vaesuse kaotamise oma suureks eesmärgiks. Ometi suudavad investorid, kelle sihiks on kasumit teenida, vaesust hoopis paremini vähendada kui ükskõik milline avalike käilakujude kamp.

Traditsiooniliselt on sotsiaalselt vastutustundlikku investeerimist seostatud vasakpoolse ideoloogiaga. Näiteks Sierra Clubi investeerimisfond valib aktsiaid, mis vastavad rangetele keskkonnareeglitele. Sellised vasakpoolse suunitlusega investeerimisstrateegiad on toonud kõikuvat tootlust ning ootamatuid tagajärgi, takistades näiteks vaeseid Kesk-Ameerika kodanikke kauplemast jõukate põhja-ameeriklastega.

Ometi ei tohiks vabaturu pooldajad sotsiaalselt vastutustundliku investeerimise mõtet kõrvale heita. Investorid võivad oma varandust kasvatada ja samas teha head sellega, et nad paigutavad raha majandusvabadusse. Investorid võivad teenida positiivse mõju pealt, mis majandusvabadusel vaesuse vähenemisele on.

1970-2000 teenisid investorid majandusvabadust kasvatanud riikide börsidel aastaga 11% rohkem kui maades, mis majandusvabadust kärpisid. Nii nagu majandusvabaduse kasv tõstab sotsiaalmajanduslikku heaolu, nii suurendab ta ka investeeringute tootlust.

1980. lõpul hakkasid majandusteadlased otsima majandusvabaduse objektiivset mõõdet. Seda hakati määratlema kui eraomandiõigusi, vabadust astuda vabatahtlikesse tehingutesse, valitsuse kontrolli puudumist lepingutingimuste üle ning kaitset valitsuse poolse sundvõõrandamise eest. Just seda määratlust kasutab Kanada Fraseri Instituut oma maailma majandusvabaduse ülevaates.

Juba esimesed Fraseri Instituudi raportitest lähtuvad uuringud näitasid, et kõrge majandusvabaduse tasemega käib kaasas kõrgem sissetulek inimese kohta, kõrgem SKP kasv inimese kohta ja pikem eluiga. Hiljem seoti majandusvabadusega ka kõrgem kirjaoskuse tase ja väiksem vastsündinute suremus. Mis vaesusesse puutub, siis kõige kõrgema majandusvabaduse tasemega riikides olid vaeseima 10% elanike sissetulekud kümme korda kõrgemad kui vaeseima 10% sissetulekud maades, kus majandusvabadust oli kõige vähem.

Empiirilised andmed tõestasid seda, mida klassikalised liberaalid olid ammu rääkinud: valitsuse vähene sekkumine eramajandusse, tugev seaduslik kontroll, korralik raha juurdevool, vabadus rahvusvaheliselt kaubelda ja piiratud valitsussektor panevad aluse majanduslikule jõukusele. Inimestel on parem elada turumajanduses kui plaanimajanduses.

Täpselt sama kehtib ka investeerimisel: majandusvabaduse poole liikunud riikide omakapitali tootlus on kõrgem.

Võtame Eesti näite. Reformid tõid suurema sotsiaalmajandusliku heaolu. Inflatsioon on kukkunud 1000%-lt 1992. aastal 4%-le 2005. aastal, SKP tõuseb ligi 10% tempos. Tööpuuduse rekordtase 13,6% jäi 2000. aastasse.

Sellest ajast, kui Tallinna börs 1996. aastal uksed avas, on Eesti aktsiate indeks tõusnud USA dollarites arvestatuna 19,9% aastas, samas kui Ameerika S&P 500 indeks on tõusnud tühised 6,6% aastas.

Investoritele ei tohiks see üllatusena tulla, sest sel ajal tõusis Eesti kõikidest maailma riikidest majandusvabaduse indeksis kõige rohkem, liikudes 75. kohalt 9. kõige vabama majandusega riigiks. Samal ajal on USA majandusvabaduse tase langenud. Kui Eesti SKP jätkab kasvamist USAst 6 protsendipunkti võrra kiiremini, jõuab Eesti SKP inimese kohta USA tasemele 2022. aastal ehk siis, kui tänased Eesti lapsed oma ülikooliõpingud lõpetavad.

Aga võtame Venezuela. Seal on majandusvabadus drastiliselt vähenenud, sest riigistamine on omandiõigusi nõrgestanud ning valitsus sekkub tööjõuturgu ja rahandussüsteemi. Pole üllatav, et 2005. aastal oli Venezuela aktsiaturg kõige kehvema tootlusega maailmas. Mis puutub sotsiaalmajanduslikku heaolusse, siis valitsuse hinnapiirangud on tekitanud riigis toidupuuduse.

Praegu tasub vaadata teraselt ka näiteks Indoneesiat. President Yudhoyono on kärpinud valitsussektori suurust kütusedotatsioonide vähendamisega. Yudhoyono on lubanud võrdset kohtlemist välis- ja kodumaistele investoritele, ettevõtte asutamiseks kuluva aja vähendamist 150 päevalt 30-le, ettevõtte tulumaksu kärpimist 30%-lt 27%-le.

Investorid peavad võtma peast rokkstaaride päikeseprillid, ignoreerima poliitikute suurejoonelisi ettepanekuid ja keskenduma kasumi teenimisele. Maailm ainult võidab sellest.

Kes paigutab oma raha turgudele, millel on parimad eeldused majanduslikuks liberaliseerumiseks, see teenib kasumit ja vähendab samal ajal ka vaesust.

Autor: Marshall L. Stocker