Õisu sepikojas lõõmab endiselt ääsituli

Tee, mis suurelt maanteelt mõisahooneteni viib, on novembrikuiselt porine ning ilm ühtlaselt hall. Veel paar päeva tagasi maad katnud lumekirme on sootuks sulanud. Koos sellega ka lootus Vidva oja kõrgel kaldal kõhutavast ning punasest tellisest laotud sepikoja hoonest talvist pilti saada.

Lahke pererahvas ning auväärne hoone oma ääsil leegitsevate puunottide ja köögis leviva pannkoogilõhnaga hajutavad pildimured aga sootuks. Ka vaatamist ning uudistamist siin tulise raua ning kivisöesuitsuga peitsitud majas jagub.

Nagu pererahva jutust selgub, on Urmas ja Kersti Tuuleveski sajandivanust sepikoda oma koduks pidanud kümmekond aastat.

"See oli suures osas ikka juhuslik leid. Üks tuttav juhatas, et põllumajandusministeerium paneb osa Õisu hooneid enampakkumisele. Kohele tulles oli selge, et sepikoda on just see, millest me poleks mingil juhul suutnud loobuda, ja selle me ka saime," on Urmas igati rahul. Selleks et hoone elamisväärseks saada, kulus Kersti sõnul aega aasta jagu.

"Tahame ausad olla, hooldus on see, mille poole püüame. Arvame, et enne kui värvida, võiks pesemisega proovida. Me võtsime sepikojast halva ehitustöö ja sobimatud asjad välja. Katkised kohad parandasime oma parimate oskuste ja ausate materjalidega. Püüame, et interjöör oleks sajandivanune," lisab ta.

Hoone omapäraks ongi see, et peale suure tööruumi leidub maja tagaosas kohta ka köögile ning kahele kambrile, kus enne Tuuleveskeid elas viimase sepa lesk.

"Millegipärast olid magamiskambris põrandalauad üles võetud ning lakke löödud, nende peale aga papp ja mingid iluliistud. See oli ilmselt sellepärast, et lubi laest alla ei pudiseks. Aga las tema kukub," lisab Kersti.

Kersti sõnul käis ehitustöid kaemas ka mõisa valitsejamajas elanud mammi, kes lae mahavõtmisega kuidagi veel nõus oli, aga ei suutnud rahulikult vaadata, kuidas ka tapeeti maha kisti. "Selle oleks võinud ju küll alles jätta, oli teine üpris uus," nähvanud ta vaid enne minekut.

Sepikojas elanud vanaproua pidanud aga Urmase sõnul oluliseks, et tema asjad ja mööbel enam kellegi ilumeelt ei riivaks, ning palunud need pärast surma ära põletada. "Nii ei olegi siinsetest asjadest peale ühe võimasina rohkem säilinud. Ääsiäärse riiuli ülemisel real olid imekombel alles ka paar tiiglit, milles kunagi rauda sulatati," lisab ta.

Nõukaajal sai sepikojast remonditöökoda. "Selleks et traktor siia sisse mahuks, lammutati sissepääsu tellisekaar, keset ruumi aga ehitati ahi," räägib Urmas. Tänaseks on vanadest tellistest laotud uus kaar ning ahju asukohta võib määrata vaid teistsuguste põrandalaudade järgi.

Sepikoja kunagisse tööruumi on peremees kogunud kokku hulga vanu tööriistu. Siit võib leida näiteks kahest puupakust tehtud ning raudnaastudega tugevdatud käsikivi, tõllatungraua, žiletiteritaja, Saksa kiivrist ja sõnnikuhargi varrest tehtud solgikopa, liimist, liivast ja vaigust valmistatud luisukivid ning palju muid nähtud ja nägemata tööriistu. Neist igaühe kohta on peremehel loomulikult ka saamis- ja kasutuslugu rääkida.

Seda, kui mitmest välisreisist on nende asjade ostmise nimel tulnud loobuda, teab vaid pererahvas ise. "Ühel suvel pidime Rootsi minema, siis ostsime need puust käsikivid ja otsustasime, et lähme hoopis Soome. Siis sattus aga ette tõllatungraud ning arvasime, et pole siin Õisus olemisel kah viga midagi," selgitab Urmas naerdes.

Kui jutu- ning näitamise järg tagakambrini jõuab, peab Kersti pannkoogiküpsetusse pausi tegema, sest nagu selgub, peitub just tagakambri kapis ja riidekirstus perenaise suurim varandus.

Oh seda kaunilt tikitud ja pitsidega kaunistatud riidetükkide hulka, mis sealt päevavalgele tuleb! Küll võib leida käterättidelt uhkelt tikitud monogramme ning heegeldatud pitse. Ühe huvitavama riidetükina näitab Kersti laudlina, mille valmistanud Siberisse saadetud eestlased.

"Kuna riiet polnud toona võtta, on see kokku õmmeldud vanadest särkidest, nii ongi linal servades näha kaelaaukude kumerused, lina on küll lapitud ning samas ka tukitud lilledega kaunistatud," räägib ta.

Osa vanadest kaunisasjadest on sepikotta jõudnud ka heade inimeste kaudu. "Suvel satub siia palju Eestimaa mõisatega tutvuma tulnud inimesi, kellele siis meenub et ka neil üht-teist sellist, mis siia sobida võiks. Vahel need lihtsalt juttudeks jäävadki, aga teinekord jõuavad asjad ka kohale," räägib pererahvas.

Nii kaunistavad tagakambri seinu armsad Läänemaa käsitöövaibad, mis muidu oleksid prügimäele rännanud. "Tallinnast saime kolm Läänemaa vaipa ja palju vanu laudlinu ning käterätte. Tekstiilikunstnik Anu Raud on võtnud neid näitustel näidata ja siis tagasi toonud. Üks vaipadest kaunistab ka ühe Viljandimaa tubli ettevõtja kontorit," lisab Kersti.

Sepikoja kirjelduse võiks kokku võtta Urmase sõnadega, kes räägib loo sellest, kuidas üks rikas uusmõisnik nende elamist uudistamas käis.

"Enne seda, kui oma mõisaga alustada, soovis ta näha seda, mis teised oma majapidamistes teinud. Käis, tegi tiiru peale ja pärast ütles meie elamist soovitanud inimesele, et tema küll aru ei saa, miks ta siia saadeti. Siin ei ole ju mitte midagi tehtud," jutustab ta.

Just see oli aga pererahvale suurimaks tunnustuseks, sest nende soov oligi, et kõik oleks selline nagu aastaid tagasi. Ei midagi üleliigset.

Kogu hoone ja temas leiduv näib sellisena, nagu oleks kunagine sepp oma perega just veidikeseks välja läinud ning usaldanud majapidamise Urmase ja Kersti hoolde, sest nemadki teavad, kuidas ääsituld ja kodusoojust hoida.

Siis kui Tuuleveskid sepikoda korrastasid, olid neil töödes abiks kohalikud mehed.

Urmasel oli nendega kokkulepe: kui mehed hommikul kohale tulevad ja tal neile tööd ette pole anda, tuleb päevapalk siiski välja maksta.

"Töömeeste seas oli ka üks Borka-nimeline, kes küll pisut laisk tööd tegema, aga nuppu tal jagus ning asjade korraldamisel oli ta mees omal kohal," naerab Urmas. Kuigi Borka on juba mitmed aastad tagasi manalateele läinud, meenutab pererahvas siiani temaga seotud naljakaid juhtumisi.

Siis kui kambriseinu uuendati, võõbati nad lõpuks lubjaseguga valgeks.

Hommikul, kui mehed kohale tulid, oli Urmasel, nagu kokku lepitud, segu juba ootamas. Mehed tulid, vaatasid segu ja siis küsis Borka: "Kas sa soola ikka panid?" "Mis soola?" päris Urmas vastu ning helistas kohe isale, kellelt kuulis, et vanasti pandi lubivärvi sisse ikka soola, vahel lasti lastel koguni sisse pissida. Pidavat parandama värvi püsivust.

Nii ei jäänudki Urmasel muud üle, kui maksta meestele päevaraha välja ja minna soola tooma. Järgmisel hommikul, kui mehed jälle platsis ja Urmas ka meresoola pakkidega kohal, küsib Borka nagu möödaminnes: "Aga kas sa loorberilehti ikka panid?"

Tuli aeg kaev kaevata. Jagas Urmas meestele labidad kätte ja viis sobiva koha juurde maja otsas.

"Teeme kaevu siia," räägib Urmas meestele. Need aga pärivad, et miks just siia. "Sest siin on hea kaevata," vastab Urmas.

Mehed vaatavad seepeale kummaliste nägudega üksteisele otsa ja veel osatavadki tööandjat: "Või et siin on kerge kaevata."

Siis valib Urmas uue koha ja kui mehed seda valikut uurivad, arvab ta, et siit on hea torud majja vedada.

"Või et hea torud majja vedada," osatavad mehed taas.

Selle peale saab Urmasel hing täis ning pärib omakorda: "Aga kuhu siis teie selle kaevu teeksite?"

"Aga loomulikult sinna, kus vett on," vastavad mehed.

Nii tuligi majaperemehel enne kaevama asumist tegeleda hoopis veesoonte otsimisega.

Kord helistas Urmasele üks inimene ja tänas teda ühe reisirühma nimel selle eest, et tal on selline tubli inimene pandud sepikoda tutvustama.

Urmas, kes asjast midagi ei teadnud, tegi siis veidike uurimistööd ning selgus, et eks see Borka oli, kes ühele bussitäiele rahvale sepikoda tutvustas.

Peale tutvustuse andnud ta aga omaenese tarkusest igale külalisele lahkumisel kaasa ka tagakambri kapis olnud sajakroonise väärtusega Ants Heina raamatu "Viljandimaa mõisad".

Tuuleveskid on mälestist hoidnud ja hooldanud, mis ongi esmane eesmärk meie kultuuripärandi säilitamisel. Tavapäraselt mõistavad inimesed restaureerimise all uue tegemist vana eeskujul ja ärakulunud originaal läheb prügimäele.

Õisu sepikojas on kõik vana ja kaunis toodud nähtavale ning lõhutud või kadunud detailid asendatud lammutatud majadelt saadud originaalidega. Vaataja ei märka katuse, korstna ega kaaristu parandustöid, kõik on tehtud ajastule omaste materjalidega ja ehitustraditsioone järgides.

Pererahvas on lahkesti nõus jagama oma kogemusi vanade asjade hooldamise ja kogumise vallas. Nad on andnud unustatud tarbevarale taas tähenduse ja sepikoja külastajad saavad osa tule ning raua maagiast.

Fotod: Maris Ojasuu