Diktaator käivitas Tšiili reformid

Pinochet võttis nõunikeks noored majandusspetsialistid, nn Chicago poisid, kes olid õppinud Nobeli preemia laureaadi Milton Friedmani juures, ja andis neile vabad käed majanduspoliitika radikaalselt ümber korraldada - poliitiline opositsioon ja ametiühingud olid keelatud. Usuti, et vabaturu reformid on parim kaitse marksismi vastu. Paaril korras kohtus Pinochetiga ka Friedman ise.

Natsionaliseerimise asemel käivitati suurerastamine, hinnakontroll kaotati ja turg avati rahvusvahelisele kaubandusele. Pinocheti ajal asutati ka Ladina-Ameerika esimene sõltumatu keskpank.

Tagasilöök tuli, kui liiga suur sõltuvus välisrahast ja peeso ülehinnatud kurss lõppes 80. aastate algul finantskrahhi ja tohutu tööpuudusega. Sealt edasi tüürisid mõõdukamad uusliberaalid majanduse juba stabiilsemale arengule, mis on alates 1984. aastast kasvanud keskmiselt 5-7% tempos. Pärast diktatuuri lõppu on vabaturu kursil püsinud ka praegu võimul olev vasaktsentristlik koalitsioon.

Maailmas on kõlapinda leidnud Tšiili pensionireform, mis asendas riiklikult rahastatud süsteemi erapensionikontodega ja mida on kopeerinud näiteks Mehhiko ja Argentina.

Pinocheti aja reformide kriitikute sõnul olid need lihtrahvale rängad, samas kui suurimate kasusaajate seas olid ka diktaatori enda pere liikmed. Ise püüdis Pinochet hoida kasina sõjamehe mainet ja õigustada karmi režiimi võitlusega kommunismi vastu. Maine kannatas aga rängalt, kui USA Senat avastas Pinocheti salajased pangakontod välismaal, kuhu oli kanditud ligi 28 miljonit dollarit.