Emajõe Ateena arhitektuuri ajalugu

Arhitektuurihuvilised saavad Eesti arhitektuurimuuseumis näha originaalprojekte ja fotosid, mis avavad ühe põneva perioodi ülikoolilinna arengus ning selle järelkaja tänapäeva.

Alma mater'i taasavamine 1802. aastal äratas Tartu ning mõne aastakümnega kujunes Liivimaa provintsilinnast omanäolise arhitektuuriga arvestatav vaimu- ja teaduskeskus.

Näitusel eksponeeritud dokumendid demonstreerivad ilmekalt vaadeldava ajastu arhitektuuriideede arengut ning võimaldavad heita pilgu üleeelmise sajandi arhitektide ja ehitusmeistrite töölauale.

Valiku teinud kuraator, arhitektuuriloolane Mart Siilivask on selle perioodi Tartu arhitektuuri kohta kirjutanud põhjaliku monograafia.

Kui 19. sajandi algul ehitati linna mitmeid klassitsistlikke hooneid (kindlasti on tuntuim neist ülikooli peahoone), siis sajandi teisest kolmandikust alates valdavalt historitsistlikke ja juugendmaju.

"Historitsismi varaseimaks avalduseks ja lähtepunktiks Tartus ning ilmselt kogu Eestis tuleb pidada Tartu ülikooli esimese arhitekti Johann Wilhelm Krause kavandite alusel aastail 1804-1807 teostatud toomkiriku varemete kooriosa ümberehitust ülikooli raamatukoguks," märgib Siilivask.

Historitsismi ja juugendi kõrgaeg Tartus langeb kokku kahe suurema majandus- ja ehitusbuumiga linna arengus. 1870.-1880. aastail oli selleks linnastumisele ja raudtee ehitamisele järgnenud kõrgperiood, 1910. aastate algul kaasnes see uue majandusliku elavnemisega linnaelus.

Tartu ilmet on mõjutanud ülikooli arhitektide Moritz Hermann Jacobi (töötas sel kohal 1835-40), Christoph Conrad Stremme (1841-49) ja Karl Rathhausi loomingulised ideed.

Väga pilkupüüdvad ja armsad on 19. ja 20. sajandi vahetusel linna rajatud juugendstiilis puitmajad.

Aga Tartu juugendi paremiku moodustavad Rudolf Moritz von Engelhardti projekteeritud Neobaltia konvendihoone Kastani tänaval, saksa teater (Vanemuise väike maja) EÜSi maja (arhitekt Georg Hellat) ning muidugi soome arhitekti Armas Lindgreni kavandatud Vanemuise teatrimaja.

Autor: Tiina Kolk