Kruuda halb mainekujundaja

Esmaspäevasest Äripäevast võis lugeda, milline on Eesti kõige mainekama ettevõtte, kommivabriku Kalev motivatsioonisüsteem. See on geniaalselt lihtne: töötad ettevõttes kuus aastat ning firma ostab sulle kingituseks Porsche sportauto. Mõnus.

Võib-olla ei peagi mõistma põhjendusi, miks premeerib finantsiliselt mitte kõige tugevam ettevõte oma turundusdirektorit autoga, mille hind on kaks korda suurem ettevõtte aasta jooksul teenitud kasumist ning millega enamiku aja aastast ei saagi sõita. Küll aga tekitab motivatsioonisüsteemiks nimetatud laiamine taas ühe mõra Kalevi uuringute järgi veel heale mainele.

Kommivabrik Kalev on olnud neli aastat ligi tuhande küsitletud Eesti elaniku hinnangul Eesti kõige mainekam ettevõte. Tõsi, Kalev pole ületanud konkurente just mäekõrguselt, kuid ometi võib Kalevi juht ja suuromanik Oliver Kruuda selle tunnustuse üle olla õigusega uhke. Hea maine on ettevõttele, eriti veel börsiettevõttele nagu Kalev, hindamatu väärtus, mis aitab reaalselt raha teenida. Arvatavasti püsib Kalevi hea maine, mille vaikset langust maineuuringud küll juba mõnda aastat järjepanu näitavad, ikka veel suuresti nn nõukanostalgial. Mäletate ju defitsiidiaega ja seda, kui suussulavalt hästi maitsesid pärast järjekorras trügimist Kalevi assortiikommid. Või Kalevi martsipan, millest räägiti legende, kuid mida enamik iialgi näinudki polnud, veel vähem maitsnud. Magusat valmistava ettevõtte kuvand oli igal juhul ülipositiivne, mis sest, et seda magusat raske oli hankida.

Tänapäeval pole aga asjad nii lihtsad. Maine tarbijate seas ei sõltu enam vaid heast toodangust ja selle kättesaadavusest, vaid veel tervest kompleksist, millest väheoluline pole ettevõtte juhtide osa. Kaleviga on asi sageli nii, et mõtled Kruuda ja ütled Kalev, ning vastupidi. Oliver Kruuda oma väljaütlemiste ja toimetamistega kujundab Kalevi mainet iga päev. Ka siis, kui ta räägib plaanist osta mõis või hakata välja andma oma ajalehte.

Paraku teevad Kalevi juhid täna kõik, et ettevõtte heast mainest võimalikult kiiresti lahti saada. Arvan, et rahvuslikuks uhkuseks nimetatud ettevõtte juht Kruuda ei peaks laiama ajakirjanduses nagu mõni eile rikkaks saanud pisiettevõtja, et "mul pole oma rahaga midagi teha".

Ka võõralt maalt metsa röövraie oleks ehk kuidagigi mõistetav, kui seda teeks metsataguse saekaatri omanik, mitte aastatega end Eesti ärieliidi tippu töötanud Kruuda. Samasse patta võib panna ka Kruuda suurelised lubadused veel enne valimisi mõni vahva seaduserikkumise piiril trikike korraldada. Kindlasti on tore nalja visata, kuid kui väike tore vimka ikka inimeste õiglustunnet riivab ning nii omakorda Kalevi seni veel hea maine küljest tubli tüki hammustab, siis pole see enam väga naljakas. Mida arvavad sellistest tempudest Kalevi väikeaktsionärid, kellest Kruuda viimase aja toimetamisi vaadates lausa kahju hakkab. Küllap mõtlevad paljud neist: "Mees, mis sa trügid ajakirjandusturule, prooviks kõigepealt oma kommivabriku jalule tõsta. Tahaks dividende ka saada!".

Ma ei mõista Kruudat. Kui ta Kalevit ära müüa ei kavatse, siis miks mängib ta maha oma ettevõtte head mainet - peamist konkurentsieelist, mida ta peaks hoidma kui silmatera. Edgar Savisaare nõu "ära müü" ei tundu ülejäänud aktsionäride seisukohalt küll kuigi hea, sest hea mainega ettevõtte eest saanuks selle omanikud kindlasti head hinda. Kui aga juhtkond samal moel jätkab, saab rahvuslikust uhkusest rahvuslik naljanumber, mida välismaine kosilane vaid naljahinna eest ostaks.