Börsile minek nagu peitusemäng

Äripäeva rõõmustab ettevõtete soov saada avalikeks äriühinguteks. See tähendab ju edasiminekut ettevõtluskultuuris, erasektori järkjärgulist tõusu uuele, nüüdisaja nõuetega enam kokku sobivale tasandile. Ent samal ajal peaks ka ettevõtte tee sinna kulgema kultuurselt - kui ettevõte on võtnud nõuks minna börsile, peaks ta Äripäeva meelest avalikkust sellest varakult ja viisakalt informeerima, mitte tegema sellest tsirkuse etteastet.

Sageli on Äripäevas ühe või teise ettevõtte börsiplaanides rääkivad uudised alanud sõnadega "…ettevõtte juht ei kinnitanud ega lükanud ümber…". Eilne Äripäeva selleteemaline uudislugu algas nii: "Ametlikult kinnitamata andmetel soovib /- - -/ alustada aktsiamüüki börsile tulemiseks Baltimaade suurim kinnisvaraettevõte Arco Vara."

Arco Vara finantsjuht Sulev Luiga vastas ajalehe pärimise peale üldsõnaliselt: "Eks hea ettevõte peab alati olema valmis börsile minema." Ettevõtte juhatuse esimehe Viljar Arakase kommentaar ei sisaldanud samuti rohkem infot, kui et ettevõtte börsiplaanide üle on pidevalt spekuleeritud ja ettevõte sellega kaasa minna ei taha. Arco Vara ühe osaniku Richard Tomingase arvates on börsileminekust rääkimine koguni kellegi provokatsioon.

Peitusemängu on mänginud peaaegu kõik uued väärtpaberiturule tulijad - Eesti Ehitus, OEG, ka Ekspress Grupp.

Tõsi, esmane avalik pakkumine ja selle ettevalmistamine on ettevõtte ja finantsinspektsiooni vaheline suhe. Väärtpaberituru seaduse järgi võib pakkumise kohta käivat reklaami avalikustada alles pärast pakkumise väljakuulutamist.

Reklaami ja muu info vahele on aga raske piiri tõmmata ja kergem on asjast üldse vaikida, kuni pakkumine on välja kuulutatud.

Seadusesandlikes aktides ei ole sellist reeglit, mis lubaks ühe ja sama ettevõtte omanikel ja juhtidel anda vastukäivat teavet või mängida sellist peitusemängu, kus ettevõttel justkui poleks börsile mingit asja, aga samal ajal teavad suured investorid tõde juba ammu.

Nii, nagu teadsid Ekspress Grupi börsile tulekust näiteks Arco Vara omanikud ja paljud teised. Nii ongi aktsiad sisuliselt täis märgitud enne, kui teave jõuab väikeinvestoriteni. Ja kui tulebki teade aktsiate märkimisest, jääb väikeinvestoritele liiga vähe aega, et planeerida oma investeeringut ning hankida selleks vahendeid.

Toimetuse meelest peaks nii finantsinspektsioon kui ka börs olema huvitatud sellest, et teave jõuaks võimalikult varakult ja ühel ajal kõigi potentsiaalsete investoriteni. Praegune süsteem töötab kindlalt väikeinvestorite vastu.

Autor: ÄP