Esimest korda elus teisel pool müügiletti

Siiski lohutab kolleeg Lia, et ega täna väga hullumaja ei tohiks tulla - palgapäevani on aega ja see peegeldub ka klientide arvukuses. "Aga noh, samas on nädalavahetus ja palju on just igasugu keeruliste küsimustega kliente. Nädala sees käivad rohkem remondimehed ja igasugu varustajad, kes juba ise täpselt teavad, mida neil vaja on," hoiatab mu õpetaja Kaarel.

Tööd teenindajatel jagub, see saab selgeks praktiliselt kohe pärast seda, kui olen asunud aiandusosakonna müügileti taha, seljas K-Rautakesko t-särk.Nüüd olen müüja kingades ja mõistan selgemalt kui varem, et suhted on tõepoolest peegel. Kui pean klienti kurvastama: "Kahjuks said kirved just täna hommikul otsa," millele järgneb nördinud ja kuri podin: "Selge, oligi inimeste petmiseks ja lollitamiseks see asi teil välja mõeldud!", saatjaks vandenõulik pilk kõrvalseisvate ostjate poole, siis see võtab ikka nõutuks. Õnneks jagub pahuratega samas kontsentratsioonis ka naljamehi ja hea ütlemisega inimesi.

Meie meeskonnas on Lia, Smaida ja Kaarel. Õlatunne ja sisekliima on hea, paistab, et Kaarel on kamba hing ning aju. Ei tea, kas tegu on uue asja käivitamise rõõmuga, kuid päeva jooksul ei tulnud kordagi tänitamist ette. Pigem jagati nippe kaupade kasutusvõimaluste või omaduste kohta. Eks üksteisele annab selleski töös tünga teha, näiteks kliente teise teenindaja juurde saates või aegluubis vaasidelt tolmu pühkides tööpäeva mööda veeretades. Aga passida ei viitsi sel laupäeval keegi, tegutsedes lendab aeg rutem.

Päeva alguses üritan kõigi klientide probleemid lõpuni lahendada, see tähendab seda, et jalutan kaasa teise osakonda ning juhatan kaubani. Kaarel jagab peagi esimese elutarkuse: mõõdukas abivalmidus on vajalik, kuid teiste müüjate jahimaadele minna ei sobi. Esiteks pole mul selleks pädevust ja nii võib riivata teiste müüjate tundeid (nad on ju tihti oma kauba suhtes väljaõppe saanud), teiseks jäävad abita oma kliendid, kes vahepeal saabuvad. "Kunagi eksperimenteeriti ühes poes ka sellega, et iga müüja pidi tegelema kliendiga lõpuni: viima õige kaubani, andma nõu ja juhatama kassasse," meenutab Kaarel ja lisab muiates: "Kuid see süsteem, õigemini süsteemitus, kiilus nädalaga totaalselt kinni."

Kui olen poeruumides juba sisse elanud, väljastan garantiikirju ja saan isegi nõuandmisega mingil määral hakkama, ootab ees uus kogemus. Selgub, et müüme muuhulgas ka traktoreid.

"Võta jope, läheme paneme traktori kokku," ütleb Kaarel muretult, kuid minus tekitab see kõhedust.

Mis mõttes traktori? Selle suure, mis viljapõllul niitma hakkab või? Aga ei julge ülemusele vastu ka vaielda, vantsin kuulekalt K-Rautakesko siseõue, endal tunne nagu vormelisõidu tehnilisse boksimeeskonda sattunud võõrkehal. Kui kohale jõuame, ohkan kergendatult: tegu on ATV-tüüpi muruniidukiga. Kokkupanek käib kergelt, kotike kruvisid ja polte tuleb õigesse kohta panna, rataste, rool ja iste kinnitada ning akud ühendada. Kui kogenud töötaja on kõrval, on vaja vaid nobedaid näppe. Meie traktorite kokkupaneku skooriks sel päeval jääb kolm. Tagantjärele mõeldes oli õues nokitsemine mõnus vaheldus hektikale müügisaalis.

Ja ongi päev läbi. Mina õppisin eelkõige, et pean ka kliendina olema edaspidi tolerantsem ja sõbralikum. Loiu müüja võib viisakalt korrale kutsuda või lihtsalt poest midagi ostmata lahkudes talle oma rahulolematusest märku anda.