Ühe ploki näitusel moodustavad dokumentalistika keelt kasutavad narratiivsed videod. Viimaste aastate jooksul on tekkinud arvestatav hulk noori kunstnikke, kes dokumenteerivas režiimis töötavad - Kristiina Norman, Liisi Eelmaa, Minna Hint ja Johnson & Johnson.
Nende teoste eeliseks on vahetu suhe lähtematerjaliga ja julgus jutustamisviisidega eksperimenteerida. Ja need eksperimendid on õnnestunud, sest nii mõjusaid videoid, mis sunnivad end lõpuni vaatama, kinnitavad seda.
Osa näitusest on koondunud Kunstihoone galeriisse, kus eksponeeritakse teoseid, milles kesksel kohal on suhe linnakeskkonnaga. Seda üsna erinevatel tasanditel: omand, kodu, avalik ruum, turism.
"Uue lainega" kunstihoonesse kandunud looming viitab väga võimekate autorite põlvkonnale. Eriti kõnekas on dokumentalistika (nii seisvad kui ka liikuvad pildid).
"Ilmselgelt on rõhk kontseptuaalsel ja sotsiaalsel kunstil, mis oleks ka rahvusvaheliselt konverteeritav. Samas on näitus siiski piisavalt laiapõhjaline, et saab püstitada küsimuse eesti kaasaegse kunsti hetkeseisust. Meile näib, et noor eesti kunst on mitmekülgsem, orgaanilisem, tehniliselt küpsem ja intelligentsem, kui oli üheksakümnendate põlvkond samas vanuseklassis," väidavad kuraatorid.
Et selles veenduda, tuleb varuda mõni tund ja näitust vaatama minna.
Autor: Tiina Kolk