Golfikeskuse restoran köidab uudsusega

Otepää Golfikeskus avati ametlikult alles juuni lõpus, oma kümnekilomeetrise pikkusega olevat see Eesti pikim golfiväljak, samuti polevat meil teist nii suurte kõrguste vahega väljakut. Golfivõhikust restoraniskäijale tähendab see lihtsalt erakordselt kauneid vaateid. Mägine maastik justkui jätkub maja sees - saalid-rõdud on neljal tasapinnal. Rõdusid ulatub maja kolme külge ja vaated on igalt poolt võrratud, ka saalist.

Sisekujunduses on kasutatud kvaliteetseid materjale, kuid millegagi ei ole üle pingutatud. Kuna aknad moodustavad enamiku seinapinnast, on üldmulje kerge ja õhuline. Oscar's on restoran, mitte segu kohvikust-baarist-restoranist-fuajeest, nagu ühekorraga kõigile meeldida tahtvates uudiskohtades.

Rahvast oli palju, mitmel laudkonnal olid väiksed lapsed kaasas. Otepääl on söögikohti küll, kuid päris moodsa ilmega ja uudsemaid maitseid pakkuvat kohta seni mitte.

Oscar'si algus on paljutõotav - toidud olid tipptasemel ja teenindus erakordselt püüdlik, kuigi algusajale omaselt täis väikesi möödalaskmisi. Aga samas pakub rohkem rõõmu selline teenindus, kus tehakse vigu, aga parandatakse neid püüdlikult, kui vigadeta, aga jahedalt ükskõikne toon-viin-võtan materiaalne stiil.

Oma suppi ootasin üleliia kaua. Maja poolt suupisteks toodud oliivid ja röstsai olid otsa saanud, aga suppi polnud ikkagi. Ettekandja tuli vabandama, et minu tellitud supp läks eksikombel teise lauda ja uus tuleb kohe ja kas me seniks veel natuke oliive ja saia tahame. Ja veel oli eksitus veiniga, majaveini asemele valati meile miskit muud, tugevamat ja tõenäoselt ka kallimat, aga ka see pole kliendivaenulik eksitus. Ka naaberlauas läks miski asjaga kauem ja sinnagi pakuti isu isu leevendamiseks maja poolt suupisteid, nii et tegelikult oli siinne väheke vigane teenindus mäekõrguselt üle paljude pika staažiga söögikohtade argipäevast.

Toidud ja maitsed olid oivalised. Oscar'si peakokk on kirju rahvusvahelise taustaga Nico Lontras, hoian pöialt, et tal jätkuks jõudu püsida tasemel. Homaari bisque ehk kreemsupp grillitud hiidkrevettidega oli elamus, grillitud Brasiilia lihaveise fileetükk koos kartulipudru ja roheliste ubadega oli tubli saavutus ja lõhe punapeedi-kartulisalati ning tomatisalsaga oli köitev nii visuaalselt kui ka maitseelamuse poolest.

Kastmete ja lisanditega oli roogadele antud nii kaunis välimus, nagu tavaliselt vaid luksusrestoranides kombeks on. Ei saa kriitikata - lõhet oleks võinud natuke vähem aega küpsetada, oleks ehk mahlasem jäänud ja lihatüki kaal untsides ei ütle kohalikule sööjale mitte midagi.

Perfektsuseotsijatel ei tasu Golfikeskusesse sööma minekuga kiirustada. Aga kannatlikumatel gurmaanidel oleks uude restorani asja küll.