Marek Strandberg • 5. august 2007 kell 22:00

Kaotusseis energeetikas

Eesti Energia 2005-2006 majandusaasta kasumist 1,2 miljardit krooni teeniti CO2 kvoodi müügist. Seda on 1,3 korda rohkem kui see kasumiosa, mida teeniti elektrimüügist. Kvoodimüügi eelduseks on riigi kui Eesti Energia omaniku kliimapoliitiliselt õige käitumine. Omaniku huvi peaks olema võimalusel oma omandi parem korraldamine - et sellest rohkem kasumit tuleks.

Tänaseks on see lõbu läbi või siis läbi saamas, sest omanik pole aru saanud või pole tahtnud aru saada hüvede saamise põhjustest. Need on ühtpidi kliimapoliitilised.

Eesti sõdurid on Afganistanis ja Iraagis, kuna väidame, et kaitseme seal ühiselt mõistetavaid inimõigusi ja loodame juurutada demokraatiat. Sisuliselt jagame seal oma partnerite tahet ja usaldame neid, sõltumata asjaolust, kuivõrd on meie kasutada vaba informatsiooni, et teha asjakohaseid sõltumatuid otsuseid.

Kliima ja energiajulgeoleku küsimustega peaks ju olema samamoodi - me peaksime oma partnereid usaldama. Siin siis Euroopa Liitu, mille energia- ja keskkonnapoliitiline hoiak on ju väga selge. Kliimamuutuste vähendamist ja kliimasõbralikku energiamajandust tuleb toetada ja raiskamist nuhelda.

Isegi pimeuskse poliitiku või ametniku jaoks peaks see ju küll selge olema. Süsihappegaasi kvoot on Kyoto protokolli loogikast tulenev majanduslik vahend, millega need, kes on kliimasõbralikumad oma tehnoloogiakasutuses, rikastuvad kiiremini kui teised.

See loogika on sama lihtsalt mõistetav nagu seegi poliitiline praktika, millega Eesti riik on loonud siseriiklikult Eesti Energiale monopoolseid eeliseid, viidates, et kõikjal tehakse nii. Kõikjal muretsetakse täna kliima ja keskkonna pärast ning peetakse üldmõistetavaks, et majandus vajab ka sellest eesmärgist lähtuvalt ümberkorraldamist. Ainult mitte Eestis, kus edumeelse ärina kuvatakse jätkuvalt kliimavaenulikku põlevkivikasutust.

Kliima ja keskkonnaproblemaatika on ka põhjus, miks Eesti peab aastaks 2015 lõpetama senises mahus ning viisil põlevkivikasutuse. Sinna on aega kaheksa aastat ja tegelikkuses pole selle probleemi lahendamiseks tehtud midagi sisulist.

Sisulisena üritatakse näidata uue Ignalina jaama loomist Eesti, Läti, Leedu ja nüüd juba ka Poola ühistegevuses. Aga see ju ei ole seda! Esiteks on tuumajaama rajamine majanduslikult ebamäärase tulevikuga, sest tuumkütuski kallineb ju energianõudlusega samas taktis.

Uue Ignalina tasuvusuuringuis kasutatakse kahjuks aastatetaguseid andmeid, mis tänaste oludega kokku ei lähe. Lisaks veel muidugi ammu teada asjaajamiskultuuride erinevus, mida on raske ka diplomaatiliselt siluda.

Energiamajanduse uuendamatus on tekitanud kasu asemel kahju, mis võib majandusele tähendada kuni 20 miljardi kroonist rahavoo kaotust aastani 2012. See on raha, mida me saanuks mõistliku energiakava korral kasutada sellesama energiakava teostamiseks. Energiamajanduse osas on meie valitsejate tegevus olnud loid ja tulemusteta, mille kinnituseks on ka Euroopa Komisjoni süsihappegaasi trahv. Nii Juhan Parts kui ka Andrus Ansip esitavad taastuvenergeetikat ja energiasäästu pigem kui kallist ja riskantset. Tegelikkuses on aga energiauuendus meie võimalus innovatiivseks majandamiseks.

Eestis on need küsimused seni lahendusteta ning põhjus on pigem tahte puudumine kui teadmiste nappus. See on ka põhjus, miks kõnealuse teemaga peaks tegelema riigikogu ja erakorraliselt kiiresti, mitte määramatult korralisel moel… Tegelikult on see võimalus ju riigikogul olnud kuni praeguseni. Need võimalused on aga ju korralisel moel kasutamata jäetud.

Hetkel kuum