Eesti ettevõtjaid ei eruta võidujooks Arktika maavarade pärast

2. augustil püstitas Venemaa mäletatavasti Põhja-Jäämere mere põhja lipu, tahtes tõestada, et merepõhjas kulgev Lomonossovi seljandik on osa Venemaa territooriumist, sest on Venemaaga ühenduses. Sellega loodeti näidata koht kätte konkurentidele USAle, Norrale jt, kes seda nafta- ja gaasirikast piirkonda omale majandamiseks ihaldaksid. Venemaa ideoloogiast lähtudes jääks edaspidi nende mõjusfääri ka Teravmägede saarestik, kus ka Eestil oleks täna võimalik oma majandushuve realiseerida. Firmad, kes tunneksid huvi tegevuse arendamise vastu maavarade jm loodusrikkuste poolest ääretult rikastel Teravmägedel, Eestis peaaegu aga puuduvad.

Mäletatavasti olid Põhjapoolusest tuhatkonna kilomeetri kaugusel Põhja-Jäämeres asuvad Teravmäed kuni 1920. aastani eikellegimaa. Pariisi rahvusvahelisel konverentsil otsustati saarestik majandusvöönditeks jagada. Kõik lepinguga ühinenud riigid, ka tollane Eesti Vabariik, said endale seal kontsessioonid ehk vööndi, kus majanduslikku ja teadustegevust arendada. Saarestik on allutatud Norra jurisdiktsioonile, seega tuleks seal tegutsemiseks Norraga kokku leppida. Vaatamata, et energiakandjate hind üha tõuseb, pole näiteks sealsete kivisöekaevanduste vastu Eestist huvi ilmutatud. Akadeemik Anto Raukas kommenteeris Den za Dnjomi-le, et tühja laevaga Teravmägedele söe järele minna ei oleks majanduslikult otstarbekas. Küll aga tasuks see ära, kui laeval õnnestuks tee peal kuhugi kaupa viia. Samas ei maksa unustada kivisöe kütteväärtust, mis on Eestis kaevandatavast põlevkivist kordi kõrgem. Energeetikaasjatundjate väitel tasuks kütta aga just kivisütt ja põlevkivi seguna, mille arvelt on võimalik tänu väiksemale CO õhkupaiskumisele loodust säästa. Mõnedel andmetel leiduks Eesti majandusvööndis miljardeid tonne kivisütt.

Teravmägede (Spitsbergeni) "taasavastamise" au Eesti jaoks kuulub Tallinna Ülikooli professorile Jaan-Mati Punningule. Tema on selle paiga suurim asjatundja Eestis. Juba 1970ndatel käis ta seal Nõukogude teadusekspeditsioonide koosseisus liustikke uurimas. Teravmägede kuberner suhtunud juba tol ajal eestlastesse austusega, meenutades kunagise Eesti Vabariigi õigust vastavalt 1920. a Pariisi lepingule Teravmägedel tegutseda. Teadlaste kuluaarides kõneldi kümmekond aastat tagasi ka norralaste valmidusest anda mõned oma vanad söekaevandused eestlastele majandada, sest Norras leidub energiatooret kivisöetagi piisavalt. Ka tollasele presidendile Lennart Merile kinnitati kümmekond aastat tagasi Norrast, et eestlased on Teravmägedel endiselt oodatud.