Milliseid mälestusi toob esimene koolipäev?

Ootasin alati esimest septembrit, olin selle poolest vast veidi ebatüüpilinegi laps.

Uued kooliriided, ruuduline seelik või nooremana tuttidega põlvikuid, uued raamatud, sõprade nägemine, see oli kõik nii põnev.

Mul on kooli ootamisest isegi selline mälestus, et esimese klassi eel veetsin paar nädalat maal vanaema juures. Kui ema ja isa mind vaatama tulid, tahtsin muidugi nendega koos koju sõita. Vanemad lubasid aga, et kui olen nõus veel nädalaks vanaema juurde jääma, siis ootab mind koju naastes uhiuus koolilaud. See oli minu jaoks nii tugev argument, et nõustusin kohe veel natuke koju naasmisega kannatama.

Toona ostetud koolilaua taga töötasin keskkooli lõpuni. Veel praegugi on ta vanemate juures alles ning see magus ja uhke tunne, mil päris oma koolilauda esimest korda nägin, on mul tänaseni selgelt meeles.

Oma päris esimest koolipäeva Värska koolis ma kuigi hästi ei mäletagi. Meenub, et kohtusin juba tuttavate lastega, kellega eelkoolis olin koos käinud.

Mulle oli koolitee eelnevalt tuttav, sest kolm aastat vanem vend õppis Reaalkoolis juba ees. Tema esimene koolipäev on tänu isa tehtud kitsasfilmile mu enda omast vaat et selgeminigi meeles. Jooksin toona talle paljajalu ja puumõõgaga vehkides pikalt järele.

Oma esimesel koolipäeval kõndisin uhkelt lühikeste pükste ja põlvikutega vanema ning väärikama venna kõrval juba tuttava maja suunas.

Reaalkoolis on pikad traditsioonid uute õpilaste esimeseks koolipäevaks. Ei mäleta, milline abiturient mind just käe kõrvale võttis, aga kui ise abituriendina väikese koolijütsi saali juhatasin, jätsin ta nime meelde ja kui mälu ei peta, viisin talle 11 aastat hiljem kooli lõpetamise puhul lilledki.

Mõni kuu pärast kooli algust sain püsiva pinginaabri, poisi, kellega Pirita-Kose bussis kodu poole sõitsime. Tema nimi on Toomas Tiik, tänaseks on temast saanud Hiina meditsiini magister ning tuntud nõelravispetsialist.

Mida aeg edasi, seda rohkem segunevad tõelised mälestused hilisemate mõtetega, aga mõned jäävad ometi elu lõpuni meelde. Näiteks õpetaja Valk, kes oli mu esimene õpetaja ja klassijuhataja. Kuigi minu lõug mäletab teda lausa füüsiliselt, sest ta armastas sellest kinni võtta ja seda tirides minu pilku tema poole pöörata, oli ta väga soe ja armas inimene. Et kuueaastaselt kooli läksin ja lasteaias käinud polnud, oli mulle koolis kõik suur ja võõras. Nii riidehoid kui klassituba oma klapplaudadega kui ka suur seltskond. Teises klassis oli meid 50 ja seejuures seitse Reinu! Martin oli sel ajal haruldane nimi. Mäletan, et kõikide muude raskuste juures pidi minu kolm aastat vanem õde mu kingapaelu kinni siduma, kuna ise ma seda veel ei osanud. Kui järele mõelda, on esimesed päevad mulle teinekord küllalt rasked üle elada olnud. Nii esimene koolipäev kui ka esimene päev vene sõjaväes. Viimane lõppes noavõitlusega ühe kaukaasia "vanaga" ja ööga köögipõrandal. Huvitav, et sama ei saa ma kuidagi öelda esietenduste kohta. Neid "esimesi" ma lausa ootan!

Autor: ÄP