Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kuidas kitkuda hanelt sulgi võimalikult vähese susinaga?
Riigieelarve planeeritav kasv 26% aastatagusega võrreldes tundub olevat üpris loomulik käitumine väikesearvulisele võimuhierarhiasse kuuluvale poliitilisele seltskonnale, kes arvatavasti järgib Jean-Baptiste Colberti poolt mitu sajandit tagasi öeldut: "Maksustamise kunst on kitkuda hane nõnda, et saada võimalikult palju sulgi võimalikult vähese susinaga." Muud loogilist põhjendust ma järgmise aasta riigieelarve tohutule suurendamisele igatahes leida ei osanud.
Arvan, et kõigile majanduses vähegi orienteeruvatele inimestele tuli rahandusministeeriumi ennustatud 96,3 miljardit kr riigieelarve tulusid külma dušina. Mille arvelt oodatakse nii suurt kasvu?
Olemata kursis riigieelarve planeerimisel kasutatava metoodikaga, võin oletada, et tulusid kavandades toetutakse peamiselt tehnilisele analüüsile, senisele trendile. Ja koalitsioonis olevate erakondade soovitustele, mis ei võimalda ennustada tulevasi võimalikke järske majanduslangusi ega ootamatuid kriise.
Fundamentaalne makromajanduslik analüüs on keerulisem, kuid lollikindlam, andes tehnilisest analüüsist õigema pildi tulevaste tulude prognoosimiseks.
Lahkarvamused majandusanalüütikute pessimismi ja rahandusministeeriumi (poliitikute) optimismi vahel tulenevadki ehk nende poolt kasutatud erinevast metoodikast.
Analüütikule on oluline anda võimalikult tegelikkusele vastav prognoos - vastasel juhul kannatab tema autoriteet -, ent poliitikute motivatsiooniks on võim (raha), mille oluline alustala on pidev riigikulude kasv.
Poliitikuid julgustab ebareaalseid otsuseid vastu võtma karistamatusetunne, mille taga on kollektiivne otsustusmehhanism. Tulevase võimaliku riigieelarve puudujäägi põhjustaja leidmine ei ole sõnaosavatele poliitikutele eriti raske. Võib oletada, et patuoinaks ei osutu eelarve vastuvõtja. Loodan, et patuoina otsimise ajaks on jutt erasektori ebaefektiivsusest otsas ja on mõistetud, et erasektor ei ole võimeline kandma nii kiiret avaliku sektori kulude kasvu koormat.