Matsi-Eesti ja Tark-Eesti. Või ikkagi Meie-Eesti?

Artikkel

- Uudised
- Meelis Mandel
- 15. november 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Matsi-Eesti ja Tark-Eesti. Või ikkagi Meie-Eesti?
Äripäev ei peaks Eesti krooni materdama, pigem toetama. Sellise argumendiga lõpetas üks lehelugeja Äripäeva tellimise sel nädalal. "Mina lollustega ei tegele ja praegu krooni ümber toimuv on vaid meedia paanika." Nii arvas ärimees Rein Kilk Äripäevas edastatud krooni devalveerimise teemalistest seisukohtadest.
Nii ekstellija kui ka Kilgi arvamus ühtib suuresti nende omaga, kelle meelest on krooni devalveerimisest rääkija juba iseenesest lühinägelik, vastutustundetu, paanikat tekitav ning küündimatu. Kelle meelest tuleks teema tõstataja risti lüüa. Punkt.
Teine suur grupp kommentaatoreid, kes reageerisid Äripäevas reedel tõstatatud teemale, ei rünnanud küll sõnumiedastajat, kuid pidasid krooni devalveerimist võimatuks ja sellest rääkimist mõttetuks. Punkt.
Tõsi, on kolmandat tüüpi kommentaatoreid, kes räägivad õnneks asjast. Arutlevad seni veel teoreetiliste võimaluste üle - mis asjaolude ja muutujate kokkulangemisel on üldse võimalik krooni devalveerumine. Või revalveerumine. Rahulikult ja emotsioonideta. Kuid neid on vähe, nende hääl ei kosta teiste seast välja.
Valuline reaktsioon krooni devalveerimisest rääkimisele seostub mul ajaga neli aastat tagasi, mil Eesti hakkas ühinema Euroopa Liiduga.
Ka siis jagati Eesti ühiskond matsideks ja tarkadeks. Või täpsemalt, oli grupp inimesi, kes pidasid ennast targemateks. Kelle arvamus oli ainuõige ja ei kuulunud vaidlustamisele.
ELiga liitumise eel oli arvamusliidritele oluline, et matsid ei torpedeeriks kiiret ja sujuvat liitumist. Diskussiooni sellisel teemal peeti juba iseenesest isamaa reetmiseks, sellesse suhtuti halvakspanuga ja rünnati mitte seisukohta, vaid ütlejat.
Seetõttu ei olnud Eestis ühtegi tõsiseltvõetavat arvamusliidrit, kes esindanuks kolmandikku rahvast ehk skeptilisemat poolt. Ses suhtes eristus Eesti selgelt tugeva demokraatiaga riikidest Skandinaavias.
Krooni devalveerimise teemaga on sama lugu. Mind ärritab, et on grupp poliitikas ja finantsmaailmas töötavaid tegelasi (õnneks mitte kõik), kes arvavad, et nemad valitsevad tõemonopoli. Et justkui meedia peaks teatud infot matsidele jagades olema väga ettevaatlik, et matsid midagi sellist tegema ei hakkaks, mis tarkadele ei meeldi. Või veel enam - midagi sellist tegema hakkaksid, mis tarkadele kahjulikuks võib osutuda.
Kas siis Eesti väärtpabereid enne neid välismaa omadeks vahetama või kuidagi teisiti krooniriske maandama. Justkui oleks asju, mille üle avalikult ei diskuteerita.
Oleme maailmas sõnavabaduselt kolmandal kohal. Kolmandal kohal. Öelge veel üks hea kriteerium, mille järgi Eesti nii kõrgel positsioonil on! Seda imelikum on vaadata, kuidas mõne teema kajastamisel tarkadel katus pealt sõidab ning hüsteeriasse langetakse.
Ma pole absoluutselt nõus arvamusega, et meie inimesed ei peaks teadma seda, mida meie kohta välismaal räägitakse, mis võrdlusi meie kohta välismaa uudistes ja välismaa finantsettevõtete pressiteadetes tuuakse. Sest seal otsustatakse paljugi, mis Eesti majanduses toimub.
Äripäev saab vahendada, see on meie kohus. Seevastu rahasüsteemi valvur Eesti Pank saab selgitada, see on nende kohus. Ja mitte ainult Eestis, vaid ka seal, kus krooni devalveerimisest taas rääkima hakati - välismaal.
Eesti Pank võiks lausa teha midagi road-show taolist Londonis ja Stockholmis. Selgitada meie rahandussüsteemi põhialuseid ning argumenteerida, miks pole välisspekulantidel lootust krooni devalveerimisele panustada. Sest nii see ju tegelikult on.
Mina usun Eesti inimese tervesse mõistusesse. Mida rohkem devalveerimisest räägitakse, seda enam saavad kaalukeeleks kained argumendid. Teemaga harjutakse, kui soovite. Varsti ei pane d-sõna meid enam võpatama. Nagu me suudame juba küllalt rahulikult väidelda suitsiidide, homoseksualismi, AIDSi või pehme maandumise üle.
Tekib vaidlus argumentide põhjal ja inimesed saavad ise otsustada, kumma poole seisukohad neile vettpidavamad tunduvad. Miks meie parempoolne riik ja pangandussüsteem arvavad, et kui muidu tuleks inimeste eest võimalikult vähe ära otsustada, siis just sel teemal on targem otsused ise langetada? Ehk siis infot vallata.
Meedia ei tohi vältida teatud sõnumit kandvaid allikaid. Las olla kõigil võimalikult sarnane info, mille alusel otsuseid langetada. Äärmiselt ohtlik paanikakäitumine tekib just teadmatusest, mitte teadmisest.
Paar pisiasja veel. Devalveerimisest on kirjutanud ja rääkinud Eestis väga lugupeetud inimesed juba aastapäevad. Võtke näiteks meie majandus- ja kommunikatsiooniministri blogi viimane sissekanne.
Ta on küll laisk blogipidaja ja viimane kanne pärineb 13. märtsist. Kuid pealkiri on tänagi väga kõnekas: "Devalveerimishirmud hajutaks eurole üleminek". Sama, mida soovitas juhtkirjas ka Äripäev. Juhan Parts kritiseerib seal neid, kelle meelest on devalveerimine ilmvõimatu. Lisaks meenutab ta aastatagust Hardo Pajula artiklit, mida samuti soovitan lugeda. Ääremaadest ja devalveerimisest.
Ma loodan, et ekstellija, kes vihastas meie nädalataguse artikli peale, mõtleb ümber. Kui ta lehte ka uuesti tellima ei hakka, leiab ta ehk ikkagi kuidagi võimaluse Äripäeva lugeda.
Minu meelest pole praegu mingit tungivat põhjust oma kroonivara euroks vahetada. Küll aga on just nüüd rohkem kui kunagi varem vaja infot majanduse (sh ka meid hetkel tugevalt mõjutava Läti majanduse) käekäigu ja trendide kohta. Et otsuseid langetada. Ise langetada.
Just selle nimel me siin Äripäevas iga päev töötamegi. Matsi-Eestiks ja Targa-Eestiks jagunemine oleks Meie-Eestile hukatuslik.
Hetkel kuum