Ühe asemel 27 reeglistikku

ELi rahandusministrite kohtumisel 4.12, kus osales ka Ivari Padar Eestist, võeti vastu nn käibemaksupakett (VAT Package), millega muudetakse ELi ühtseid käibemaksureegleid. Tegemist on põhimõttelise muudatusega, mis mõjutab ka rahvusvaheliselt tegutsevaid Eesti ettevõtjaid.

Arutelu käibemaksupaketi detailide üle on väldanud 2003. aastast. Paketi põhieesmärk on lihtsustada käibemaksukorraldust: maksustada käivet tarbimiskohas (et lõpptarbijat ei mõjutaks liikmesriikide erinevad käibemaksumäärad), reageerida ettevõtete kolimisele madalama käibemaksumääraga riikidesse ning saavutada õiglane ja mõistlik tulujaotus üle kogu ELi.

4.12 vastuvõetud pakett toob kaasa kaks põhimõttelist muudatust ELi piiriüleste teenuste maksustamises. Esiteks rakendatakse laiemalt pöördmaksupõhimõtet: erinevate ELi liikmesriikide käibemaksukohustuslaste vahel tehtavates ülepiiritehingutes arvestab tehingult käibemaksuteenuse ostja, mitte müüja. Selle ettepaneku suhtes on ettevõtjad üldiselt positiivselt meelestatud, kuna muudatus lihtsustab maksuarvestust ja vähendab üldjuhul käibemaksu riigieelarves seismist - tasumise ja mahaarvamise vahel.

Teine muudatus: mõningate ettevõtjalt lõpptarbijale osutatavate ülepiiriteenuste (toitlustus, transpordivahendite rent, kultuuri-, spordi-, teadus- ja haridusteenuste ning telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste) puhul peab teenuse osutaja hakkama käibemaksu arvestama teenuse lõpptarbija asukohariigi reeglite ja määrade järgi. See muudatus teeb ettevõtjatele käibemaksuarvestuse hoopis keerukamaks.

Telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektrooniliste teenuste osutajatele täiendavate kohustuste leevendamiseks juurutatakse nn one-stop-shop-süsteem, mille kaudu saavad viimatimainitud teenuste osutajad esitada deklaratsioone ning tasuda käibemaksu oma asukohariigis, kust see suunatakse edasi lõpptarbija asukohariigile. Maksumaksjal ei ole vaja registreerida ennast kõikides riikides, kus tema teenust tarbitakse. Sellegipoolest tuleb käibemaksuarvestust teha lõpptarbija asukohariigi reeglite ja määrade järgi, mis tähendab, et ühtede reeglite, ühe maksumäära ja ühe maksuameti asemel tuleb ettevõtjatel hakkama saada kuni 27ga. Seega olulist leevendust one-stop-shop-süsteem ei paku.

Näitena võib tuua Eestis asuva IT-firma, kelle kliendid laadivad programmi või selle uuendusi alla erinevates riikides ja maksavad selle eest interneti vahendusel. Seniste reeglite järgi arvestab Eesti ettevõtja käibemaksu 18%, maksab selle edasi Eesti maksu- ja tolliametile ning on võimeline täpselt prognoosima oma kasumimarginaali. Uute reeglite kohaselt peab see IT-firma hakkama identifitseerima iga oma tarbija asukohariiki ja kehtestama eri riikide klientidele erinevaid hindu. Või ühe lõpphinna näitamisel riskima erinevatest maksumääradest tuleneva prognoosimatute tulude-kuludega. Sealjuures tuleb tarbija asukohariigi identifitseerimisel arvestada andmekaitsepiirangutega.

Pakett sisaldab veel 10aastast andmete elektroonilise säilitamise kohustust. Pakett puudutab ainult ülepiiriteenuseid, st Eesti restoran ei pea turistidele arvet esitades nende päritolu selgitama. Küll aga tuleb teises ELi liikmesriigis toitlustusteenust osutades rakendada kohalikku käibemaksumäära. Pakett on kavas jõustada üldiselt alates 1.01. 2010, one-stop-shop'i sätete osas alates 2015. Hetkel ei ole veel selge, kas one-stop-shop'i lahendust laiendatakse peale telekommunikatsiooni ja elektrooniliste teenuste ka teistele ülepiiriteenustele.