Kingaandmise tont

Vaikitakse, et eelnõu seletab lahti alaealiste töötamise, õiguse mitte tööd teha, kergendab töötaja süülist vastutust ja lühendab nt põhipuhkuse aegumistähtaega neljalt aastalt ühele.

Väheneb bürokraatia - nii ettevõttesisene kui suhtlemisel kodaniku ja riigiga. Töölepingu muudatusi ei pea enam kirjalikult tegema, puhkusearvestus lihtsustub, pole vaja isikukaarti. See annab vabaks kümneid tuhandeid töötunde, mille jooksul saab midagi tootvamat teha.

Aga hästi, räägime siis koondamistest. Kui paljud on sellega isiklikult kokku puutunud? Arvan, et vähesed.

Ühest küljest töötavad pooled eestimaalased praegu kuni 10 töötajaga väikefirmades, kus koondamistest eriti juttu ei saa olla. Teisalt on koondatute üldarv üsna väike. Mullu koondati 3313 inimest. Üks paarisaja töötaja kohta. Isegi kui tänavu see number tõuseb, ei saa juttugi olla kõiki puudutavast ohust.

Ja kas on päris nii, et eelnõu on ülekohtune inimese suhtes? Ehk likvideerib senise olukorra, kus koondamisest hoopis teeniti? Nii ettevõtja kui maksumaksja arvelt. Sest - hetkel suureneb töötuse algfaasis koondatu sissetulek hüppeliselt.

Nimelt saab ta sõltuvalt tööstaažist kohe "peo peale" kahe kuni nelja kuu palga, lisaks hakkab tal jooksma töötuskindlustushüvitis 50% eelnenud põhipalgast. Kui tal on viimase kolme aasta jooksul vähemalt aasta töötanud. Kas see ei tundu kuidagi veider? 10 000kroonise palgaga töötaja saab esimesel kuul pärast koondamist maksimaalselt 45 000 krooni ja järgneval kahel kuul veel 10 000. Kolme kuuga poole aasta sissetuleku. Lisaks töötutoetus.

Hüvitis peaks ikka motiveerima inimest uut töökohta otsima, mitte olema teenimisvõimalus ja sundima ettevõtjat koondamisega selliseid kohustusi võtma, et ellujäämine küsitavaks muutub. Kavandatav seadus ei kaota ära hüvitist, kuid ühtlustab selle ühe kuu palga suuruseks. Lisaks suureneb esimese 100 päeva jooksul makstav töötuskindlustusmakse 60%ni eelnenud palgast. Seega saab 10 000 kroonise palgaga inimene esimesel kuul pärast koondamist 16 000 krooni ja kolme kuu jooksul (kui ta selle aja jooksul tööd ei leia) kokku 28 000 krooni. Pole ju karjuv ülekohus?

Tõsi, omal soovil lahkumisel võib töötaja nüüd hakata saama väiksemat kompensatsiooni. Kuid mitte alati. Paljud on saanud või maksnud kauaaegsele töötajale seni nelja kuu kompensatsiooni?

Ma näen lahvatanud vaidlustes tegelikult üht põhimõttelist rindejoont. Küsimus ei taandu sellele, kas üks või teine seadusepügal hea või halb on, vaid sellele, kas ettevõtja on liigkasuvõtja ja röövkapitalist, kes ei taha oma kasumit töötajaga jagada muidu kui rangete töötajat soosivate seaduste abil. Ja see on ohtlik.

Me ei tohi näha ettevõtjas või ettevõtlikkuses - mis on elu edasiviiv jõud - halba kulaklust. Ja riiklikud tööhüvitised on ikkagi millegi olnu osaliseks kompenseerimiseks, kuni taas ree peale hüppad.