Jurist: keskkonnavastutuses hakkab lõõskama karm tuul

Möödunud aasta detsembris jõustunud uus keskkonnavastutuse seadus paneb vastutuse keskkonnakahju vältimise ja heastamise eest selle tekitajale.

Seaduse eesmärk on vältida keskkonnakahju teket ning tagada tekitatud keskkonnakahju heastamine. Keskkonnakahju vältimise ja heastamise kohustus on "saastaja maksab" põhimõttest lähtuvalt pandud (potentsiaalsetele) kahju tekitajatele.

Vastutus uue seaduse järgi ei tähenda enam riigile rahalise kompensatsiooni maksmist, vaid tegelikku keskkonnakahju kõrvaldamist. Üldjuhul peab keskkonnakahju kõrvaldamist korraldama kahju tekitaja, kuid kui ta seda ei tee, on see võimalik kõrvalda keskkonnateenistusel, kes kulud kahju tekitajalt sisse nõuab.

Keskkonnakahjuks ei loeta igasugust muudatust keskkonnas. Seaduses on kehtestatud teatud kriteeriumid, millest lähtudes keskkonnakahju tuvastatakse. Põhimõtteliselt saab keskkonnakahju tekitada kaitstavale looduslikule elupaigale, liigile ja alale (näiteks Natura 2000), kuid ka veele või pinnasele. Kahju heastamine ei tähenda ainult elementaarseid korrastustöid, vaid ulatub kaugemale.

Näiteks võib see hõlmata hävinud lõhepopulatsiooni taastamist. Seejuures tuleb jõkke taasasustada nii hukkunud lõhede arvule vastav arv lõhesid kui ka nende loomulik juurdekasv, mis oleks toimunud, kui veekogu poleks saastatud. Kuidas kahju heastamine täpselt toimub, määratakse kindlaks iga juhtumi puhul eraldi.

Kõige rangema mõõdupuu järgi vastutavad tööstusettevõtted ja muud keskkonnaloa alusel tegutsejad.

Sellised ettevõtjad peavad keskkonnakahju vältima või heastama oma süüst sõltumata.

Autor: Martin Triipan