Kõik kordub ja rohkemgi veel
Kes ajalugu on vaadanud, on kindlasti täheldanud mingisuguseid perioodide tagant korduvaid mustreid.
Viimase ajani võis nii öelda peaaegu kõige maailmas toimuva kohta, välja arvatud ehk ilmastik, kuid sedagi ilmselt seetõttu, et ilma prognoosimisega ning ülestähendamisega on tegeletud väga lühikest aega - puudub adekvaatne ülevaade ajateljel toimunust. Komöödiad ning draamad korduvad, vaid näitlejad ning lavakujundus on mõnevõrra erinevad.
Kui elada mulli sees, mida me paaril viimasel aastal teinud oleme, võibki jääda mulje, et kõik justnagu ongi normaalne (toimunud kinnisvararallist pole siinkohal enam mõtet rääkidagi).
Kunagi tõi Tallinna Ülikooli ajalooprofessor Mati Graf loengus välja meie jaoks suhteliselt kurvad numbrid - viimase tuhande aasta jooksul on Eesti riik või sellel elanud rahvas suutnud elu nautida vaid tühised 40 aastat. Tõenäosused räägivad mingit muud keelt, kui me võib-olla ette kujutada oskame või tahame. Seda arvestades peaksime olema palju õnnelikumad ja vähem virisema, kui marginaal on näiteks kahekümne asemel kümme protsenti.
Tiit Made kommentaar 1993. aastast on minu arvates väga kõnekas. Leidsin, et mehe öeldu väärib taas meeldetuletamist, kuna aitab mõista hetke ajalooteljel.
Võimalus vabale arvamusele, firma loomisele, äritegevusele, reisimisele või üleüldse valikuvabadus on hüve, mitte iseenesestmõistetavus. See on võimalus ja kohustuseks ei tohiks seda kaugeltki nimetada. Olen pidanud seda ise mitmeid kordi endale meelde tuletama, sest ringi tormates kipub see meelest minema. Kõige hullem, mis ühe inimese, ettevõtte ning riigiga ilmselt juhtuda võib, on oma mugavustsooni kinni jäämine. Sellega anname voli stagnatsioonile. Stagnatsioon viib lõpuks kokkuvarisemiseni riigi tasandil, apaatsuseni inimese tasandil. Nii juhtus Rooma impeeriumiga, aga ka Nõukogude Liiduga. Viimases väljendus inimeste apaatsus massilises joomarluses.
Oma mugavustsoonis on kinni vanad Euroopa riigid, tundub mulle täna. Mida see ELile tervikuna tähendab, on raske öelda. Tuleb nõustuda Steve Forbesiga (3. jaanuari Äripäev), kes ütles, et Eesti ei tohiks eesmärgiks seada Euroopa suurriikidele sarnast heaolumudelit.