Üle 21 aasta eraettevõtluses vastu pidanud

Mis on aidanud eri majandustsüklid üle elada? Kas jätkub jõudu edasi tegutseda?

Esimesi teenindus-tootmiskooperatiive sai moodustada 1987. aasta algul. Kehtis tingimus, et kooperatiivid tegutseksid riikliku ettevõtte juures.

Tollastest, üle 21 aasta tagasi registreeritud teenindus-tootmiskooperatiividest tegutseb sisuliselt sama nime all tänaseni Tartus kolm ettevõtet: videoteenust pakkuv Audio-Video (muide, üldse esimene erafirma Tartus), taustheli teenust pakkuv Helko (nüüdne FIE Mart Jallai Helko Helivõimendustehnika) ja rõivatootja Ilves (nüüdne Ilves-Extra).

"Kõik meie - neli asutajat - olime tööl EPAs tehniliste õppevahendite teenistuses ja meil noorte meestena jäi auru kõvasti üle," räägib Kalmus, miks nad registreerisid videoteenuste kooperatiivi.

Kalmuse mäletamist mööda käis kooperatiivi asutamine kaunis lihtsalt. "Üks meist oli hankinud venekeelse kooperatiivide põhikirja ja ühe ööga panime selle eesti keelde ümber," räägib Kalmus ja lisab, et samuti oli algul tegemist väga lihtsa raamatupidamise meetodiga. "Selleks oli meil tavaline vihik, kus ühele poolele märkisime sissetulekud ja teisele poolele panime kirja väljaminekud," muigab Kalmus. "Mis järele jäi, selle jagasime omavahel ja see oligi meie töötasu."

Lisaks tellitud videofilmidele hakkas kooperatiiv kohe pakkuma ka videode kopeerimise teenust, samuti vahendas algusaastatel usinalt videotehnikat.

Jaan Kalmus, OÜ Audio-Video ainuomanik

Kui omal ajal oli videondusega tegelemine pigem elamise vorm ja elustiil, siis nüüd olen nagu papagoi - kordan hästi kätte õpitut.

Püüan endaga hakkama saada, sest kui oled endale töökoha loonud, siis tuleb sellega rahul olla. Tegelen firmaga peamiselt üksinda, sest ennast võib vajadusel ekspluateerida kas või 24 tundi jutti.

Mulle meeldib endiselt ringi sõita ja erinevaid üritusi filmida, kuid arvuti taga istuda ja montaaži teha tahaks järjest vähem. Loodan, et siin hakkavad mind aitama mu lapsed. Olen kõigile oma neljale lapsele videondust õpetanud.

Helko asutaja tegutseb endiselt helide ja võimendamise maailmas

"Võib-olla on see mu helibussiks ümber ehitatud Fordi viimane vabaõhuüritus, sest sõiduk on juba liiga vana," laiutab Elva mändide all Eesti invaspordiliidu suvelaagris helivõimendust tegev Mart Jallai käsi.

Jallai kinnitusel andis kooperatiiv võimaluse teha haltuuraga legaalselt. "Kui kopakate tegemise aeg kätte jõudis, mõtlesime sõbraga põranda alt välja tulla," meenutab Jallai. "Meil oli tasapisi tekkinud hulgaliselt kliente ja meie käsutuses oli vajalik tehnika."

Haltuura tähendas toona peamiselt pulmade korraldamist, kus sõber Mart Laas käis isameheks ja Jallai tagas heli.

Muigega meenutab Jallai, kuidas sai pool aastat pärast kooperatiivi kinga Tartu Ülikooli helitehnika inseneri kohalt. "Tollane haldusprorektor Vello Peedimaa leidis, et kooperaator viib ülikooli maine alla ning vallandas mu," räägib Jallai. "Rahalist põntsu ma seetõttu ei saanud. Sain hoopis vaba aega keskenduda ettevõtte arendamisele."

Mart Jallai, füüsilisest isikust ettevõtja ja helindusega tegeleva OÜ Helimees omanik

Olen 21 aastat saanud olla vaba inimene vabal maal, kes leiva ise lauale tassib.

Ratsa rikkaks väikeettevõtlusega pole saanud, kuid sink on alati leival peal olnud.

Kui vanasti oli põhirõhk üritustel heli tegemisel, siis nüüd olen üha enam keskendunud tubasele tööle ehk helindusprojektide joonistamisele.

Võib-olla ostan siiski uue helibussi ja jätkan üritustega, sest konkurente sisuliselt pole. Noored tahavad vaid diskot teha.

Giga omanik ja eestööline Tiit Veeber: mul ei ole kuskil mujal olla kui kraavis - see on mu elu

Kui ma ASi Giga omanikule ja juhile Tiit Veeberile helistan, pakub ta iseenesestmõistetavalt kohtumispaigaks kraaviperve.

"Ega mul kuskil mujal olla ei ole kui kraavis - see mu elu ju," räägib Veeber, kui kohtume ühel juuli lõpu päeval Tartu kesklinnas Londoni hotelli ees kraavi äärel.

Veeber on siin seetõttu, et koos Giga kopa- ja labidameestega likvideerida avarii Rüütli tänava soojatorustikus.

Muide, just siin, Rüütli tänava kraavides müttas Giga oma esimesed kolm aastat. "Olin soojusvõrkude peadispetšer ning mõistsin, et Tartu soojamajandus ei parane enne, kui linnast on kadunud kõik 103 kivisöekatlamaja," meenutab Veeber ja lisab, et tsentraalküttetorustiku rajamisega alustas ta Rüütli ehk tollaselt 21. Juuni tänavalt.

Väikeettevõtte Giga esimene investeering oli kaks 2 rubla ja 60 kopikat maksnud labidat ja esimesed kraavihallid olid Veeber ja tema hea sõber Andrus Esko.

Tänaseks on Giga ehitanud ja rekonstrueerinud Tartus kümneid kilomeetreid soojatrasse ning ehitanud näiteks Edasi toimetuse trükikoja, Kavastu meierei ja Tartu Keraamika tootmishoone, lisaks kutsunud ellu ansambli Kollane Allveelaev G ja taastanud Kavastu parve.

Tiit Veeber, ASi Giga omanik ja juht

Mul on head geenid ja tahtmine just niimoodi, tempokalt elada. See ei ole rahmeldamine, vaid teadlik püsimine selgel kursil.

Minu kui omaniku eesmärk on kasumit teenida. Seepärast käin iga päev enamikul objektidel vaatamas, kas ja kuidas inimesed tööd teevad. Peale minu pole Gigas ühtki töödejuhatajat. Kui hakkad töid edasi delegeerima, siis läheb see töö kohe kallimaks ja tööviljakus seepärast ju ei kasva.

Kui mõni aeg tagasi tundus mulle, et sügisel käivituv koostootmisjaam on minu elutöö, siis nüüd teeme juba tõsiseid ettevalmistusi järgmise, prügipõletusjaama rajamiseks.

Ma loodan, et kümme aastat kannatan ma veel ära, kuni pojapojad kaela kandma hakkavad ja minu ettevõtmised üle võtavad.

Ilves-Extra orienteerub rõivaste tootmise ja müügi maailmas hästi

Kooperatiivist Ilves kasvanud Ilves-Extra omanik Arvo Kivikas ütleb, et sattus rõivatööstusse juhtumisi.

"Juhus oli see, et mul oli ühe Rootsis elava väliseestlase telefoninumber alles. Rootslased tulid minuga Eestisse kohtuma ja nad soovitasid mul keskenduda õmblemisele," võtab Kivikas juhusteahela kokku.

Kivikas käis sügaval nõukogude ajal, 1981. aastal Rootsis NSVLi koondisega orienteerumisvõistlusel ja sattus kokku sporditarvetega kaupleva väliseestlase Vello Piheliga. Ärikoostöö oli mõeldamatu, kuid Kivikas ei rutanud visiitkaarti ära viskama. Seitsme pärast otsis Kivikas kaardi üles.

Kivikas meenutab, et kuigi kooperatiivi Ilves palgal oli paar-kolm usinat naist, kes vuristasid õhtuti orienteerujatele dresse õmmelda, pidasid Ilves toona olulisemaks orienteerumiskaarte, kleepse ja muud võistlusteatribuutikat. "Meie partnerid nägid läbilöögivõimet väikestes riietepartiides, tootmise paindlikkuses ja turu läheduses," räägib Kivikas.

Arvo Kivikas, ASi Ilves-Extra põhiomanik

Põhiline on oma asja ajamine ehk kindel nägemus, kuhu tahad välja jõuda.

Ettevõtte jaoks on kõige olulisem brändi tuntus. Et välismaal brändiga läbimurret saavutada, tuleb palju ja pidevalt investeerida.

Ja muidugi - suurt äri üksi ei tee. Õnneks on minu kõrval olnud kõik need tegutsemisaastad väga tublid kaaslased.

Ilves-Ekstra prioriteet on Skandinaavia riigid ja talialad.

Usun, et kui mina enam ei jaksa, siis veavad minu lapsed asja edasi. Täna töötab meie grupis minu kolm poega: üks on Ilves-Extra juhataja ja teine arendusjuht ning kolmas juhib sidusettevõtet OÜd T-Style.